Niisiis, mul on palju öelda, palju vastakaid emotsioone ja palju asju veel teha, aga võtan aja, et siia miskit kirjutada. Kodus oli lihtsalt uskumatult hea olla ja käes on mu lemmik aastaaeg kah, ilmade suhtes just. Juba teisel päeval kodus oli tunne, nagu poleks üldse ära olnudki vahepeal. Etteruttavalt öeldes praegu jälle Aberis olles on tunne, nagu oleks siin koguaeg olnud, veider. Süüa sain kõike, mida hing ihaldas! Vanaema tehtud jõulusöök (sõin korralikku liha üle kahe kuu ja hapukapsast ja no siuke komplekt!), isetehtud küpsisetort, issi tehtud sushi, emme tehtud maailma parim kukeseene kaste on üks osa nendest imeheadest kodustest toitudest. Omaenda plikadega sain peol käia, korralikku veini juua, armsast Illukast ja Maailmastki läbi käidud, kallite klassiõdedegagi sai üks korralik sümpoosion maha peetud (Merili ema tehtud tuunikala võileivatort oli niiiii hea ja kah siin mainimisväärne). Tixi lõhnas nii hästi ja oli nii ilus ja tark ja armas. Ühesõnaga kõik oli super! Üleeile käisime maal seenel ka veel, saime ämbritäie kukeseeni, millest ma enamus ära praadisin ja Ruudile tõin, vanaemaga tegime kotlette ka kaasa meile. Eile hommikul ärkasin kell 7, ajas ikka marru küll, et nii vara, kuna lennuk läks 3-ajal alles, aga no mis sa teed, kui lõunas ja maal elad ja vajalikul kellaajal isegi Tartusse bussi ei lähe. Tallinnasse viis iss meid, olgu öeldud, et teekonda jagasin seekord peale minu veel 4 eesti tüdrukuga, kes kõik Aberimaal kooliteed alustavad nüüd.
Ma võinuks pea anda, et olen varem Merevaiku käsipagasis läbi turvakontrolli vedanud, seega tegin seda ka nüüd. Aga jäin ikkagi vahele selle ohtliku kaubaga ja nii võetigi mind kõrvale, et terve mu kohver läbi otsida - äkki on veel midagi eriliselt ohtlikku. Ise ma neile kätte ei hakanud andma oma potentsiaalset pommikraami, lootsin lausa, et nad ei märkagi ühte topsikest veel, aga no leidsidki ikka ühe merevaigu veel ja ka pasteedi:S Ma pidin nutma hakkama, kui nad need ära võtsid, pisarad voolasidki üle näo, nii kahju oli lihtsalt ära visata. Turvatädil hakkas kahju minust, ütles, et ma läheks tagasi ja paneks oma suurde äraantavasse pagasisse need siis. Minul muutus hääl veel nutusemaks, kui ütlesin, et mul ju pole seda ja reisingi aind käsipagasiga.. Siis ütles veel, et ma ikkagi tagasi läheks ja kellelegi annaks need, kes mind lennujaama tõi, aga issi oli ära juba läinud, seega pidin vaatama, kuidas need lihtsalt minema visati:'( Turvakontrollist läbi minnes on üks pood, kus müüakse igasuguseid Eesti tooteid, läksin siis ostsin sealt muidugi uued merevaigud, kilu isegi, aga no hinnad olid mitte kahe-, vaid kolmekordsed. Ruudile ostsin ikka õlut kah, endal oli umbe hää tunne.
Veider on see, et Laura-Liisa Lennuk on hakanud iga korraga järjest enam lendamist kartma. Ma võisin varem kõiki kitsaid B737 lende nautida ja õhkutõusu ajal üle lennuki hõisata, kui laheee see on, aga viimased korrad olen ma ainult küüned istmesse surunud ning paaniliselt peas palunud "tõuse juba, tõuse, tõusee!" Maandumise ajal samamoodi. Olen vist liiga palju "Air crash investigationit" vaatanud vms..
Keegi just kirjutas facebookis, et sõitis bussiga Põlvast Tartusse koolinädalat alustama ning terve buss oli kodust kaasavõetud kotletilõhna täis. Ise käisin ka ju varem P-T vahet ikka nii, et kodust võetud söök oli kaasas. Nüüd võib öelda, et terve Tallinn-Liverpool lennuk oli minu vanaema tehtud kotletilõhna täis=) Olgu nad tegelikult olid mul hästi ära pakitud, aga enda kohver ikka lõhnas. Nagu oleks ka nii muuseas lihtsalt teise linna kooli läinud.
Liverpoolis oli meil üle 2 tunni aega rongini, veetsime seda süües (üks karbike kaasavõetud sushit oli imehea lahendus), kaarte mängides ja teised plikad käisid endale poest tekke-patju kah ostmas, sest muidu oleks olnud reaalne oht tänane öö paljal ühika voodil lakke passides veeta. Mul on ikka ütlemata hea meel, et seltskond vahva oli, kuna rongisõit läks ka kiiresti tänu sellele. Viimane kõige pikem ots veel eriti lõbusalt. Istusime sellises kohas, et meil oli nelja istme keskel laud ja mängisime kõik kaardimängud läbi, mida vähegi oskasime, iga mänguga muutus terve vagun järjest rohkem meie naeru täis. Lõpuks ei saanudki naeru pidama, olime lihtsalt nii üle väsinud kõik ja no mu lennujaamast ostetud imetillukesest veinipudelist jätkus ka meile kõigile, mis ka nats naerusemaks ehk tegi.
Mul pole kunagi maandumise ajal kõrvad eriliselt lukku läinud ja ma pole kunagi ka osanud ette kujutada osade inimeste suurt pea- ja kõrvavalu sel ajal, kuid eilne võis küll sellele lähedal olla. Kõrvad olid nii lukus, et ma vaevu kuulsin enda kõrval istuvat inimest rääkimas, valus oli kah. Kõige hullemaks läks öösel, kui tahtsin magama juba jääda. Nii meeletu kõrvavalu oli lihtsalt, et ei suutnud uinuda, ehkki ma olin lõpuks juba 22 tundi üleval olnud ja tohutult väsinud. See oli lausa piin - silmad ei püsi enam lahti lihtsalt, samas suur valu ajas nutma juba. Kella 3-4 ajal suutsin vist ikkagi uinuda, igaljuhul ma olin ärganud eelneval hommikul kell 7 ja magama sain sama ajavööndi järgi uuel hommikul kell 5. See andis tänagi tunda, nii kurnatud olek oli ning magasin päeval kella kolmeni. Sealjuures lasin üsnagi kogemata ka ühe tööintervjuu üle.. Ju siis ei olnud nii suurt huvi ka sinna minna.
Aberimaal erilist uut pole, mõned uued näod majas, uus vannituba on valmis saanud enam-vähem ja suur vannituba päris viisakaks magamistoaks isegi tehtud (ei jäänudki poistele see kopitanud vaip ja hallitanud tapeet). Homme lähen tööle juba:(
Ja Lidli toidupoes on suur riiul jõulutoodetega müügil juba, see on täiega okei.
(noh kellel nüüd see "too long, didn't read" nägu ees on:D)
No comments:
Post a Comment