Mis vahepeal toimunud on, on see, et Ruudil oli sünkar ja meil oli koolist nädal aega vaba kah. See oli nagu vana hää sügisvaheaeg koolis, kus mitte midagi ei teinud, aga samas kool kripeldas. Tõmbasin ühe vana arvutimängu, mis mul ammu ammu oli ja siis mängisin seda kogemata terve nädala. Ja nüüd on vesi ahjus, aga selleni jõuan hiljem. (kuigi te ei saa mind süüdistada, et ma midagi ei tee ja aind laisklen, ma koguaeg muretsen ja teen researchi lihtsalt). Issilt sain paki, emmelt sain paki, elevust on palju olnud, kapis on piparmünditeed, merevaiku, sprotte, kilu, Jaapani nänni ja leiba oli kah.
Neljapäeva öösel kell 12 väljus meie buss Aberist, nimelt läks kooli võrkpallivõistkond, Rudolfiga eesotsas, Amsterdami turniirile ja pool bussi oli lihtsalt loodreid täis võetud, kes niisama möllata tahtsid, sealhulgas ka mina ja armsa kodumaa Liisi. Liisi on Tapalt, pidin mainima, see on nii cool ja me olime eriti lahedad väikelinlased seal koos. Kuulake seda nüüd - bussisõit Aberist Amsterdami võttis kokku ei rohkem ega väem kui 14 tundi (00.00 väljusime, 14.00 olime kohal) - see on täpselt sama palju kui kulub rong-lennuk-autoga Aberist Tartusse. Ja sellest üle 7 h ehk üle poole kulus siit Walesi nurgast Lõuna-Inglismaale, Doveri sadamasse jõudmiseks. Nägime päiksetõusu valguse käes ka kuulsaid Doveri valgeid kriidikaljusid ning läksime Dover-Calais praamile, mis sõitis ca 2 h. Prantsusmaa-Belgia-Hollandi ots oli 3-4 tundi ainult. Ööbisime ühes äärelinna spordihallis, kus võistlus toimus. Majutus oli kõvv - siuke suur Mesikäpa suurune spordihall onju - terve põrand, ühest otsast teise, oli magajaid täis öösiti, kõik üksteise otsas kinni - prantslased, poolakad, belglased ja muud tegelased.
Rakastan sua, Helsinki, te quiero, Barcelona, aga Amsterdam oli küll kõige vingem linn, kus käinud! Niii ilus, need kanalid ja jalgrattad ja luksuskorterid, mille peale me Liisiga hulluks pidime minema.. Juustupoed!!! Lemmik asi seal, ma armastan ju juustu! Igas poes sai kõiki maitsta nii palju, kui võtta julgesid ja tükkide suurusega ka ei koonerdatud. Ühesõnaga me olime suht ahvivaimustuses seal. Silm ei jõudnud kõike seda kaunist ära vaadata ja tajuda. Kohustuslik sai vist tehtud kõik, punaste laternate tänav oma paksude ja ülemeigitud eitedega, coffeeshopid oma tuntud maiustustega, jalutuskäik kanalite ääres ja palju muud. Kuna viimasel päeval terve linna ühistransport streikis, tahtsime spordikeskuse juurest jalgrattad "laenata", sest see oleks kõige vingem asi, mida seal linnas teha, aga tuli välja, et neil on ratastel mingid spetslukud, hästi väiksed ja kodarate küljes, et sõita ei saagi. Muidu tundusid kõik lahti olevat, mõtlesime, et nad ei põe vargaid või keegi ei võta neid. Aga jah, postide ja raamide küljest lahti olidki, kuid sõita ei saanud, nii et tuli jalutuskäik ette võtta hoopis.
Ilm oli Amsterdamis KÜLM!!! Miinuskraade vast polnud, aga sellele lähedale küll. Pole ju üldse harjunud, meil on siin koguaeg 10-15 kraadi ringis sooja, väljas saab alati lahtiste jopehõlmadega käidud, retuusid ja õhukesed kossid jalas. Aga seal oli jah täitsa kodune ja talvine kargus, mida enam ei mäletanudki. Kuigi lund küll igatsen juba, siis selle külmaga seal tuli küll meelde, et miinuskraade ma kohe üldse ei taha ja päris hea meel oli, et Aberis nii soe on. Aga jah, meil ka kesklinnas jõulukuusk üles pandud ja muud kaunistused ka, nii et jõulu ja lund tahaks küll.
Oma esseedega olen maailma kriisis, nädalaga vaja 3 tk ära teha, ma tõesti ei kujuta ette, kuidas. Enam ma ei naera kah, vaid nutan juba, olen ennast nii odavalt alt vedanud lihtsalt. Samas on skill nii kõva juba, et kirjutaks pigem iga päev kaks 12. klassi lõpukirjandit, need on lebod, mõtled lihtsalt asju välja. Aga venitada 2000 sõna asjalikku majandusjuttu on küll ebareaalne. Et siis jah, ma proovin ära teha, tahaks seda head vabaduse tunnet juba ja et saaks kodu poole mõtlema hakata ja väljas ka siin käia.
No comments:
Post a Comment