Rugby 7s turniir

Ma jälle ei oska kusagilt alustada, aga hakkan siis kusagilt otsast lahmima. Laupäeval oli meil 6 mängu, 7. mäng oli pühapäeva hommikul ja nendest oli vaja vähemalt kahte võitu, et alagrupist kohamängudele mängima saaks. Ilm oli niiii külm ja tuuline ja see tegi meil alguse väga raskeks. Esimese mängu kaotasime päris veenvalt, kõik olid veel liimist lahti ja oli raske käima saada. Teise mängu kah kaotasime, sest vastane oli tugevalt üle meist. Üks meie tüdrukutest vigastas kukkudes kaela ning ta viidi kiirabisse, sellega läks meil keskmine kaitse veelgi liimist lahti ilmselt, sest ka kolmanda kaotasime. Siis oli tuju juba halvemaks läinud, sest nii kehva esinemist me küll ei oodanud, pealegi me polnud ise mitte ühtegi try'd/punkti saanud (try on see, kui saad palliga üle vastase joone joosta, pmst nagu ameerika jalgpalli touchdown ja see annab 5 punkti). Jube raske oli ka ikka mängida selle külmaga, ma koguaeg kartsin mängu minemist, sest ega need mahajooksmised ja muud maadlemised polnudki seal kõige hullemad, psüühiliselt kõige õudsam oli hoopis see, et pead oma soojendusdressi seljast võtma ja nagu mingi jääauku paljalt hüppama, sest külm näpistas rõvedalt ikka. Ja ega lihased ka ju korralikult soojaks ei saa siis, võimle seal, palju tahad.. Ja kui nahk on külm, on igasugused kukkumised ka palju valusamad. Alles oma neljandas mängus suutsime oma skoori avada ja olime kaitse- ning rünnakuliinil palju paremini koostööd hakanud tegema, täpselt nii, nagu trennis alati olnud oli. Vastane oli tegelikult täiesti võidetav, aga napilt said nad vist ühe try rohkem, nii et neljandat mängu järjest kaotasime juba. See tundus juba lootusetu ja vastik seis olevat, aga vähemalt saime mingi motivatsioonigi tagasi, sest olime lausa 2 try'd vist saanud seal. Ja siis tuli viies mäng, mis oli niii võimas! Võitsime selle 4:2, millest ma isegi 2 sain skooritud. Jube vinge oli see adrenaliin, mis niii kiiresti jooksma paneb vastase eest. Kui juba näed, et palli hakatakse sinu poole söötma ja tekib nagu see õige hetk.. Siis rohkem mõelda ei olnudki, vaid tuli kimama hakata. Silmanurgast näeb ju, et kõrvalt jookseb üks vastane peale, taga kannul on 2 tükki, kõik tahavad sulle aind peale hüpata ja maha võtta. Sealt tulebki mingi adrenaliinilaks, mis jalad endalegi üllatusena veel kiiremini käima paneb ja selle try ära laseb teha, peaasi, et haiget ei saaks. Ühesõnaga laupäeva paar viimast mängu läksid täitsa edukalt juba. Pühapäeva hommikul oli niii kurnatud olla, kõik kohad olid valusad ja täiega uni oli. Aga tuli varakult mängima minna jälle, 1 alagrupi mäng oli veel jäänud ja selle pidime võitma, et edasi saada. Oo kui edukalt see ka läks, ilm oli ka tunduvalt soojem ja täitsa lust oli mängida! Võidurõõm oli ka nii vinge, fännirida oli meil päris pikk - lahe oli vaadata, kuidas mitmed välismaalased nii entusiastlikult enda põsele eesti lippu tahtsid ja väikeste lipukestega platsi ääres lehvitasid, kisasid ja kaasa elasid. Pärast seda mängu pidin ise ju kohe tööle jooksma, mis oli eriti ränk, sest hingetõmbeks polnud üldse aega. Tööl olin täiesti sant, aga õnneks lasti mind tund aega varem koju, kuna seal elasid ka kõik meile kaasa ju: "Mine parem koju ja puhka õhtusteks mängudeks!" öeldi. Saingi kodus süüa ja pikali visata, aga uni ja väsimus olid niiii suured, et nii kui silma kinni panin, jäin kogemata magama. Õnneks oli ettenägelikult paari minuti pärast mul äratus pandud. Vaatasingi, et kohe kuidagi ei saa, energiat pole enam üldse, aga nii tähtsad mängud veel ees, seega tegin endale tõenäoliselt elus esimest korda terve kruusitäie kohvi. Mulle pole kunagi see jook meeldinud, ei suhkru-piima-koorega, mõttetu lurr, aga seekord tõmbasin lihtsalt hunniku puru tassi, vesi pääle ja kuidagi sai ta ära joodud, lootuses ja ette kujutades, et tuleb energia.
Igaljuhul tagasi tuli minna ja juba jälle sai mäng võidetud! Siis tuli välja, et me oleme kogemata ja enesele märkamatult juba nii kaugele jõudnud, et viimane mäng otsustas lausa seda, et kas saame mingi trofee kah, vinge! Midagi ilustada pole, saime kotti viimase ja jäime oma šampusest ja trofeest ilma ning saime lõppkokkuvõttes 16 võistkonnast 6. koha (kuidagi nii oli, et 5. koht oli natuke auhinnaline ja siis järgmine oli juba 1. koht rahalise auhinna ja karikaga). See oli igati üle meie ootuste, sest me olime suht ainsad, kellel terve võistkond alles 3 kuud tagasi nullist alustas.

Oeh, ühesõnaga üks kooliaasta vingematest elamustest oli see, sain isegi mitu korda skooritud ja see oli võimas tunne küll ikka. Tahaks nii edasi tegeleda sellega, aga praegu lähevad kõik vaikselt juba laiali suveks ja ega ma isegi tea, mis minust edasi saab.

PS! See, kes kiirabisse viidi, pidi seal lihtsalt 3 tundi maailma suurima põieka käes kannatama ja tuli esimesel võimalusel mängima tagasi:D

Nii tore oli oma eestipiffidega, nad on mulle siin umbes nagu mingid klassiõed 13. b klassist:)

Nüüd aga eksamilainele jälle, homme hispaania suuline ja esmasp-teisip veel kaks eksamit järjest.

Ja ma kirjutasin pool sellest sissekandest esmaspäeval ja pool täna ja läbi lugeda ei viitsind, nii et eks ta ole kõik siia lahmitud, tegelt oli veel nii palju mõtteid ja elamusi.