Mul on nii palju kirjutada, aga kuna ma seda koguaeg edasi olen lükanud, siis ilmselt pikka juttu ei tulegi, sest midagi ei mäleta enam.
Niisiis... Ma kõigepealt kirjutan möödunud nädalast ja kojujõudmisest, teine pool on niisama "elufilosoofiat" ja aasta kokkuvõtet ning muljeid:)
Terve maikuu oli nii kiire. Natuke on kahju, et ilus mai nagu raisku läks, sest Eestis on see mu kõige lemmikum aeg, kõik on nii ilus looduses, väljas lõhnab nii hästi ja terve kuu on mingi ootusärevus sees - sünnipäev, eksamid, kooli lõpp - nii on ta alati olnud. Sealmail (jaajah, ma olen ise ammu siinmail juba) on koguaeg samasugune, aastaringselt. Okei, puud läksid ka lehte mingiaeg, aga Aberis isegi ei märka seda. Seda suurem oli mu vaimustus, kui roheline ja kaunis Põlvas kõik on - nagu poleks varem näinudki. Aberis on ju ühel pool linna meri, teisel pool paljad mäed ja ainus rohelus on tänavatel mõned üksikud alleed. Ühesõnaga jah, seal läks see maikuu nii kiirelt, et ei saanud arugi, kui juba sünnipäev käes oli, mingit sellist tunnet küll enne polnud. Sünnipäevahommik oli nii nii armas, sest kes muu kui ikka oma Ruudi teab, et igasuguse magusa asemel eelistan ma igakell soolast, nii et minu sünnipäevatordiks oli üks imehea quiche ja igast muud soolaseid suupisteid, nii hea oli! Siis läksin tööle, kus olin pool päeva ja pärast seda poodi, et õhtuseks peoks asju osta. Olgu öeldud, et terve viimane nädal oli mei soojakraade küll 25-30 kanti. Pidu oli vahva, pidasime ühe teise Eesti tüdrukuga koos ja rahvast oli vist terve maja täis ja möllu sai küll hommikutundideni välja. Niimoodi tuli see 20. aasta siis, päris tore. Järgmisel päeval sai ka töötatud ja peatäit välja magatud, õhtul oli meil linnas olümpiatuli! See ju käib terve riigi läbi, igas linnas siis nii, et tänavad on paksult rahvast täis ja keskelt läheb läbi siis nagu paraadi taoline asi. Suured sponsorite bussid, kust nänni jagatakse, politseinikebrigaad ja siis üks 8000 valitust üle riigi, kellel on au kanda päris olümpiatulega tõrvikut. Ise seisin just sellises kohas, kus teatepulgana tuli üle anti. Siis joosti sellega ühele suurele väljakule, kus oli lava püsti pandud ja kohalikud esinejad ning seal juba süüdati suur tõrvik. Noh, põhimõtteliselt ei midagi erilist, aga eks ta ikka oli lahe teadvustada endale, et näen oma silmaga seda otse Kreekast toodud olümpiatuld (võinoh, tont seda teab, kas ta ikka on sealt otse, uudiste järgi nagu ikka oli, mingi lennukiga oli lausa UKsse toodud).
Esmaspäeval oli 3-tunnine hispaania keele kirjalik eksam. Peaks mainima, et oma tasemelt oli ta sama raske nagu 12. klassi inglise keele riigieksam... Ainult et seda keelt oled umbes 8 kuud õppinud. Ses suhtes, et grammatikaülesanded olid sarnased. Ei aga mis seal ikka, lünkade täitmine tuli mul koguaeg hästi välja, lihtsalt rääkida ei mõista. 250-sõnalise essee pidi ka kirjutama, endalegi üllatusena sain vist sellega ka hakkama, kuigi polnud varem kunagi üle 100 sõna viitsind pingutada (ja peaks märkima, et 9. klassi eesti keele lõpueksamilgi peab vähem sõnu kirjutama, kuna Lenks just tegi seda, siis olen kursis). Siis käisin veel hästi palju tööl ning algas see õudne pakkimine, et majast välja kolida. Niiii palju asju oli meil kahepeale, jube, kuidas ühe aastaga võib nii palju mõttetut kraami koguneda, aga tehtud see sai ning juba kolmapäeva õhtul sai rongile mindud, et öö Liverpooli lennujaamas veeta. Hommikune lend oli väga jama, sest ma olin ligi 2 tundi sügavalt maganud, kui ärkasin järsku ühe meeletu valu peale üles. Unesegasena ei saanud ma aru, kust see tuleb ja mis see on. Valu läks järjest kibedamaks ja olin jumalast shokis ja nutsin. See nutt oli kah nii vastik ja teistsugune, lihtsalt pisarad voolasid ja hästi hingata ei saanud. Ühesõnaga mu kõval istunud kõige tüüpilisem briti poissmees, kes Tallinnasse jooma tuleb ja enne lendu juba joogine on, oli ajanud tulikuuma kohvi mulle peale ja üks mu jalg lihtsalt põles. Ausõna, poleks osanud ette ka kujutada kui valus see olla võib. Tormasin siis vetsu, et külma vett peale panna, aga sealt tuli ainult kuuma. Sain stjuardessid appi, nad andsid mulle mingit külmageeli. Läksin vetsu seda peale panema ja edasine nutt oli hoopis selle pärast, et ma nii kartsin, et mu jalale jäävad hullud põletusarmid, sest see oli ikka päris suures ulatuses täiesti tulipunane. Õnneks konkreetseid põletushaavu (nagu vastikud katkiläinud suured villid) oli vähe ja no tänaseks on valu ja punetus ära läinud, eks mingid õrnad armid ikka jäävad..
Aga kojujõdmise rõõm pani mind eelneva unustama, sest nii hea oli! Emme ja vanaema ei teadnud, et ma tulin, olin neile öelnud, et tulen kunagi palju hiljem. Kui emps töölt tuli ja mind nägi, oli ta nägu lihtsalt kirjeldamatu. See polnud alguses isegi üllatus, vaid suur shokk:D Nii armas oli. Siis läksin Selverisse, kust ma otsin lumekrabi pulkasid, kodujuustu, suitsuvorsti, sülti ja koorejäätist, oii need ommava hääd! Vanaema pool korjasin aiast sirelioksi ja maikellukesi endale tuppa, sest need lõhnavad nii hästi! Oh kui hea ikka.
Ja (aasta) lõpetuseks tahan öelda, et jah, isegi mina olen võimeline nii teistsuguste asjadega harjuma. Kui meenutan seda, kuidas ligi aasta tagasi sisimas keesin ja nutsin, kui räpased kõik on ja kui rõve on teiste järel koristada, siis umbes selle aasta alguses täheldasin, et suutsin täiesti tuimalt ainult endale kasutamiseks vajalikud pinnad puhtana hoida ning vahel isegi muid köögipindasid rahulikult puhastada, sest tean, et teiste peale loota ei saa ja ma teen seda kõige paremini. Muidugi oli majas sõnelemisi ka sel teemal, aga ega sa ühte räpast poola eite ikka ei muuda küll, sain üle sellest lihtsalt. Noh, kuigi seda olen küll naernud, kuidas ma terve aasta duši all käisin mõlemas vannitoas - mul olid sisse harjunud mingid imenipid ja hullu tasakaalu nõudvad liigutused, et puudutada võmalikult väheseid pindasid oma käte ja jalgadega:) Alguses kodus olles oli täiesti harjumatu, et võin otse duši alt tulles täistallaga oma palja jala põrandale toetada.
Söök - Alguses oli raske, isegi mõlemas riigis samad toiduained olid mingil määral ikka erinevad, sellest rääkimata, kuidas ma kunagi eelmisel aastal Tallinna lennujaama turvakontrolli läbides oma Merevaikusid ja pasteeti taga nutsin (kui ainult käsipagasiga reisisin ja need mul ohtlike vedelike pähe lihtsalt ära võeti). Enne sinna riiki kolimist tundus see briti köök (nagu ilmselt paljudele teistele) täiesti mage ja igav, kuid terve aasta selles kõige ehtsamas brittide söögikohas - fish & chipsi "restoranis" - töötades muutus see nii põnevaks ja armsaks. Ega tõesti kusagilt mujalt nii head turska või chipse ei saa. Rääkimata imeheast cottage või sheperd's pie'st, baked beans'ist (noh, need konservis oad, mida ma, kusjuures, varem täiesti vihkasin, ei talunud nende lõhnagi), Sunday roast'ist (mis maitses peaaegu sama hea kui vanaemade jõulupraed, uskumatult hea lihtsalt) ja - pange tähele - isegi need halli ja kondipurusena tunduvad tüüpilised vorstikesed, mida ma koguaeg kirusin, muutusid mingihetk nii headeks, et ma hakkasin neid isegi koju ostma. Selliseid ka tõesti Eestist pole ma veel varem saanud (ehkki kodus saadud grillvorstikesed panid mind ruttu need unustama). Ja no sellest rääkimata, et hakkasin seal sageli hommikusöögiks tegema traditsioonilist briti hommikusööki, sest see on nii hea ja toitev ja rasvane. Samas Eestis olles ma selle järele küll väga ei igatse. Veider jah, et kadus ära see vajadus koguaeg Eesti sööki sinna vedada/postiga tellida, kuna mul kujunesid seal välja mingid täiesti uued lemmiksöögid, millest ma varem üldse lugu polnud pidanud, samas Eestis olles ei oska ja ei taha ma üldse neid enam teha. Olen proovinud, aga ei tule üldse see sama, kuigi kasutan samasid toiduaineid. Ahjaa, ma pole vist terve elu jooksul ka nii palju magusat söönud kui sealmail olles. Mulle ei meeldi mingid kommid ja muud nänn üldse muidu, aga seal ostsin pidevalt selliseid asju. Kah imelik.
Ainus asi, mida tahtsin, kuid jäi julguse tõttu proovimata, oli marineeritud muna. Nägi välja nagu keedumuna, aga oli sellised purgis mingi sarnase vedeliku sees nagu hapukurk. Ei kujuta ette ka, kuidas see maitseda võis.
Harjus ka paljude muude asjadega. Isegi Penglais Hill'iga, mis on see suur ja järsk mägi minu kodu ja kooli vahel (võinoh, kops oli ikka koos, kui üles jõudsid, aga ma ei pannud seda pahaks enam). Või näiteks ka seda ei põdenud enam, et kui sai kursakatega välja mindud, siis alustati kohe pubist ja mingi edasi klubisse, mitte nii nagu meil kombeks, et alustad ikka kellegi pool, sest nii on palju odavam. Eks poolakatega sai ikka rohkem majades istutud ja siis peole mindud, aga brittidega tuli jah pubis alustuseks "õlled ligi tõmmata" kohe.
Eks see aasta oli üks suur suur kogemus ja midagi täitsa uut, väga vinge oli, ei kahetse midagi, ent edaspidiste käikude üle tuleb pikemalt mõelda veel.
Vot. Nüüd ma olen juba peaaegu et nädalakese kodus olnud, jälle tööle hakanud ja isegi kohvrid lahti jõudnud pakkida.
Rohkem te minust siin ei kuule (vähemalt mitte enne septembrit)
PS! Ausalt, nii tore oli kuulda inimestelt, kellega muidu nii tihti ei suhtle, et on minu tegemistega ikka tänu sellele blogile kursis ja ootavad uusi postitusi:) Aitäh!
Niisiis... Ma kõigepealt kirjutan möödunud nädalast ja kojujõudmisest, teine pool on niisama "elufilosoofiat" ja aasta kokkuvõtet ning muljeid:)
Terve maikuu oli nii kiire. Natuke on kahju, et ilus mai nagu raisku läks, sest Eestis on see mu kõige lemmikum aeg, kõik on nii ilus looduses, väljas lõhnab nii hästi ja terve kuu on mingi ootusärevus sees - sünnipäev, eksamid, kooli lõpp - nii on ta alati olnud. Sealmail (jaajah, ma olen ise ammu siinmail juba) on koguaeg samasugune, aastaringselt. Okei, puud läksid ka lehte mingiaeg, aga Aberis isegi ei märka seda. Seda suurem oli mu vaimustus, kui roheline ja kaunis Põlvas kõik on - nagu poleks varem näinudki. Aberis on ju ühel pool linna meri, teisel pool paljad mäed ja ainus rohelus on tänavatel mõned üksikud alleed. Ühesõnaga jah, seal läks see maikuu nii kiirelt, et ei saanud arugi, kui juba sünnipäev käes oli, mingit sellist tunnet küll enne polnud. Sünnipäevahommik oli nii nii armas, sest kes muu kui ikka oma Ruudi teab, et igasuguse magusa asemel eelistan ma igakell soolast, nii et minu sünnipäevatordiks oli üks imehea quiche ja igast muud soolaseid suupisteid, nii hea oli! Siis läksin tööle, kus olin pool päeva ja pärast seda poodi, et õhtuseks peoks asju osta. Olgu öeldud, et terve viimane nädal oli mei soojakraade küll 25-30 kanti. Pidu oli vahva, pidasime ühe teise Eesti tüdrukuga koos ja rahvast oli vist terve maja täis ja möllu sai küll hommikutundideni välja. Niimoodi tuli see 20. aasta siis, päris tore. Järgmisel päeval sai ka töötatud ja peatäit välja magatud, õhtul oli meil linnas olümpiatuli! See ju käib terve riigi läbi, igas linnas siis nii, et tänavad on paksult rahvast täis ja keskelt läheb läbi siis nagu paraadi taoline asi. Suured sponsorite bussid, kust nänni jagatakse, politseinikebrigaad ja siis üks 8000 valitust üle riigi, kellel on au kanda päris olümpiatulega tõrvikut. Ise seisin just sellises kohas, kus teatepulgana tuli üle anti. Siis joosti sellega ühele suurele väljakule, kus oli lava püsti pandud ja kohalikud esinejad ning seal juba süüdati suur tõrvik. Noh, põhimõtteliselt ei midagi erilist, aga eks ta ikka oli lahe teadvustada endale, et näen oma silmaga seda otse Kreekast toodud olümpiatuld (võinoh, tont seda teab, kas ta ikka on sealt otse, uudiste järgi nagu ikka oli, mingi lennukiga oli lausa UKsse toodud).
Esmaspäeval oli 3-tunnine hispaania keele kirjalik eksam. Peaks mainima, et oma tasemelt oli ta sama raske nagu 12. klassi inglise keele riigieksam... Ainult et seda keelt oled umbes 8 kuud õppinud. Ses suhtes, et grammatikaülesanded olid sarnased. Ei aga mis seal ikka, lünkade täitmine tuli mul koguaeg hästi välja, lihtsalt rääkida ei mõista. 250-sõnalise essee pidi ka kirjutama, endalegi üllatusena sain vist sellega ka hakkama, kuigi polnud varem kunagi üle 100 sõna viitsind pingutada (ja peaks märkima, et 9. klassi eesti keele lõpueksamilgi peab vähem sõnu kirjutama, kuna Lenks just tegi seda, siis olen kursis). Siis käisin veel hästi palju tööl ning algas see õudne pakkimine, et majast välja kolida. Niiii palju asju oli meil kahepeale, jube, kuidas ühe aastaga võib nii palju mõttetut kraami koguneda, aga tehtud see sai ning juba kolmapäeva õhtul sai rongile mindud, et öö Liverpooli lennujaamas veeta. Hommikune lend oli väga jama, sest ma olin ligi 2 tundi sügavalt maganud, kui ärkasin järsku ühe meeletu valu peale üles. Unesegasena ei saanud ma aru, kust see tuleb ja mis see on. Valu läks järjest kibedamaks ja olin jumalast shokis ja nutsin. See nutt oli kah nii vastik ja teistsugune, lihtsalt pisarad voolasid ja hästi hingata ei saanud. Ühesõnaga mu kõval istunud kõige tüüpilisem briti poissmees, kes Tallinnasse jooma tuleb ja enne lendu juba joogine on, oli ajanud tulikuuma kohvi mulle peale ja üks mu jalg lihtsalt põles. Ausõna, poleks osanud ette ka kujutada kui valus see olla võib. Tormasin siis vetsu, et külma vett peale panna, aga sealt tuli ainult kuuma. Sain stjuardessid appi, nad andsid mulle mingit külmageeli. Läksin vetsu seda peale panema ja edasine nutt oli hoopis selle pärast, et ma nii kartsin, et mu jalale jäävad hullud põletusarmid, sest see oli ikka päris suures ulatuses täiesti tulipunane. Õnneks konkreetseid põletushaavu (nagu vastikud katkiläinud suured villid) oli vähe ja no tänaseks on valu ja punetus ära läinud, eks mingid õrnad armid ikka jäävad..
Aga kojujõdmise rõõm pani mind eelneva unustama, sest nii hea oli! Emme ja vanaema ei teadnud, et ma tulin, olin neile öelnud, et tulen kunagi palju hiljem. Kui emps töölt tuli ja mind nägi, oli ta nägu lihtsalt kirjeldamatu. See polnud alguses isegi üllatus, vaid suur shokk:D Nii armas oli. Siis läksin Selverisse, kust ma otsin lumekrabi pulkasid, kodujuustu, suitsuvorsti, sülti ja koorejäätist, oii need ommava hääd! Vanaema pool korjasin aiast sirelioksi ja maikellukesi endale tuppa, sest need lõhnavad nii hästi! Oh kui hea ikka.
Ja (aasta) lõpetuseks tahan öelda, et jah, isegi mina olen võimeline nii teistsuguste asjadega harjuma. Kui meenutan seda, kuidas ligi aasta tagasi sisimas keesin ja nutsin, kui räpased kõik on ja kui rõve on teiste järel koristada, siis umbes selle aasta alguses täheldasin, et suutsin täiesti tuimalt ainult endale kasutamiseks vajalikud pinnad puhtana hoida ning vahel isegi muid köögipindasid rahulikult puhastada, sest tean, et teiste peale loota ei saa ja ma teen seda kõige paremini. Muidugi oli majas sõnelemisi ka sel teemal, aga ega sa ühte räpast poola eite ikka ei muuda küll, sain üle sellest lihtsalt. Noh, kuigi seda olen küll naernud, kuidas ma terve aasta duši all käisin mõlemas vannitoas - mul olid sisse harjunud mingid imenipid ja hullu tasakaalu nõudvad liigutused, et puudutada võmalikult väheseid pindasid oma käte ja jalgadega:) Alguses kodus olles oli täiesti harjumatu, et võin otse duši alt tulles täistallaga oma palja jala põrandale toetada.
Söök - Alguses oli raske, isegi mõlemas riigis samad toiduained olid mingil määral ikka erinevad, sellest rääkimata, kuidas ma kunagi eelmisel aastal Tallinna lennujaama turvakontrolli läbides oma Merevaikusid ja pasteeti taga nutsin (kui ainult käsipagasiga reisisin ja need mul ohtlike vedelike pähe lihtsalt ära võeti). Enne sinna riiki kolimist tundus see briti köök (nagu ilmselt paljudele teistele) täiesti mage ja igav, kuid terve aasta selles kõige ehtsamas brittide söögikohas - fish & chipsi "restoranis" - töötades muutus see nii põnevaks ja armsaks. Ega tõesti kusagilt mujalt nii head turska või chipse ei saa. Rääkimata imeheast cottage või sheperd's pie'st, baked beans'ist (noh, need konservis oad, mida ma, kusjuures, varem täiesti vihkasin, ei talunud nende lõhnagi), Sunday roast'ist (mis maitses peaaegu sama hea kui vanaemade jõulupraed, uskumatult hea lihtsalt) ja - pange tähele - isegi need halli ja kondipurusena tunduvad tüüpilised vorstikesed, mida ma koguaeg kirusin, muutusid mingihetk nii headeks, et ma hakkasin neid isegi koju ostma. Selliseid ka tõesti Eestist pole ma veel varem saanud (ehkki kodus saadud grillvorstikesed panid mind ruttu need unustama). Ja no sellest rääkimata, et hakkasin seal sageli hommikusöögiks tegema traditsioonilist briti hommikusööki, sest see on nii hea ja toitev ja rasvane. Samas Eestis olles ma selle järele küll väga ei igatse. Veider jah, et kadus ära see vajadus koguaeg Eesti sööki sinna vedada/postiga tellida, kuna mul kujunesid seal välja mingid täiesti uued lemmiksöögid, millest ma varem üldse lugu polnud pidanud, samas Eestis olles ei oska ja ei taha ma üldse neid enam teha. Olen proovinud, aga ei tule üldse see sama, kuigi kasutan samasid toiduaineid. Ahjaa, ma pole vist terve elu jooksul ka nii palju magusat söönud kui sealmail olles. Mulle ei meeldi mingid kommid ja muud nänn üldse muidu, aga seal ostsin pidevalt selliseid asju. Kah imelik.
Ainus asi, mida tahtsin, kuid jäi julguse tõttu proovimata, oli marineeritud muna. Nägi välja nagu keedumuna, aga oli sellised purgis mingi sarnase vedeliku sees nagu hapukurk. Ei kujuta ette ka, kuidas see maitseda võis.
Harjus ka paljude muude asjadega. Isegi Penglais Hill'iga, mis on see suur ja järsk mägi minu kodu ja kooli vahel (võinoh, kops oli ikka koos, kui üles jõudsid, aga ma ei pannud seda pahaks enam). Või näiteks ka seda ei põdenud enam, et kui sai kursakatega välja mindud, siis alustati kohe pubist ja mingi edasi klubisse, mitte nii nagu meil kombeks, et alustad ikka kellegi pool, sest nii on palju odavam. Eks poolakatega sai ikka rohkem majades istutud ja siis peole mindud, aga brittidega tuli jah pubis alustuseks "õlled ligi tõmmata" kohe.
Eks see aasta oli üks suur suur kogemus ja midagi täitsa uut, väga vinge oli, ei kahetse midagi, ent edaspidiste käikude üle tuleb pikemalt mõelda veel.
Vot. Nüüd ma olen juba peaaegu et nädalakese kodus olnud, jälle tööle hakanud ja isegi kohvrid lahti jõudnud pakkida.
Rohkem te minust siin ei kuule (vähemalt mitte enne septembrit)
PS! Ausalt, nii tore oli kuulda inimestelt, kellega muidu nii tihti ei suhtle, et on minu tegemistega ikka tänu sellele blogile kursis ja ootavad uusi postitusi:) Aitäh!
 |
| Liisur esimest korda Walesis ja Aberis 9. novembril 2010. Punase ringiga tähistatud on meie möödund õppeaasta kodu. |
No comments:
Post a Comment