Sõidust, koolist ja ratsutamisest!

Ma natuke kirjutaks jälle.. Alustan vist sealt, kus pooleli jäi.

Päev enne Eestisse sõitu oli meil rahvusvahelistega jõulupidu El Puerto de Santa Maria nimelises mereäärses linnas kellegi suuuuures katuseterrassiga korteris, kus saime kõik loosipakid, oli palju head süüa ja muud paremat. Pidu oli jumalast lahe ja kestis hommikuni, mida ma päris pikalt veel kahetsesin, arvestades et ees oli 24 tundi reisimist.

Järgmisel õhtul läksin rongiga Sevillasse siis. See on ikka väga luks, sest on ainult 1 h kaugusel. Sevilla lennujaam oli täielik nali minu arvates. Ma ootasin Andaluusia pealinnalt, Hispaania 4. suurimalt linnalt midagi enamat. Tähendab, ei midagi enamat kui seda, mida normaalsed lennujaamad pakuvad. Seal oli väike ootesaal paari rauast tooli ja lauaga, mis olid kohviku omad ja siis üks pikk-pikk koridor mingite kitsaste pinkidega, mis olid käsitugedega kõik eraldatud, et isegi lebosse ei saanud lasta kuidagi. Ja õhtusel ajal oli see täiesti tühi kah, no vaikuse üle ei saanud sel hetkel muidugi kurta. Kui mul oma 3 juustuburksi söödud sai ja juba liiga tuimaks kiskus istumine, mõtlesin veel ringi jalutada. Ühel hetkel tabas mind aga kerge shokk, kui keegi mu nime karjudes mind selja tagant ründas ja mulle selga hüppas.

Tegemist oli minu Aberi poolaka ja kursaka Kasiaga, kellega meil täiesti juhuslikult sama lend Londonisse oli! Mul oli nii nii hea meel teda näha, et meil mõlemal võtsid silmad märjaks lausa :D Tema on sel aastal Sevillast teisel pool paari tunni kaugusel Cordobas. Pardalemineku järjekorras küsis Kasia mult kuidas Eestis ilm on ja selle sõna peale pööras meie ees olev tüdruk ümber ja küsis, et kas keegi on Eestist või. Küsijaks oli üks tore kodumaa neiu, kes meiega täpselt sama eriala õpib UKs ja kah sel aastal Erasmusega on. Et kokkusattumus ikka suurem oleks, on ka tema Cordobas ning neil olid Kasiaga mingid ühised sõpsid ja samuti oli ta minu Cadizis olevate eestlaste sõbranna. Niisiis, Londoni lend läks mõnusas seltskonnas. Veel parem meel oli mul selle üle, et ka Kasia jäi ööseks lennujaama oma Varssavi lendu ootama, isegi meie hommikuste lendude kellaajad olid täpselt samad. Nii et polnud väga vigagi kahekesi lebosse lasta, juttu rääkida ja igavusest süüa (WHSmithi pirukad tundusid sel hetkel nii kodused ja Wetherspooni pubis sain ka ühe korraliku inglise hommikusöögi!! ma ikka väga igatsen UK sööki). Hommikul, kui meie lendude väravad avaldati (kah täpselt samal ajal), oli lausa nukker kumbki oma teed vastassuundades minna.

Veelgi enam, tagasi tulles sain Londonis kokku teise Aberi kursakaga, kes oli ka just Poolast tulnud ning meil oli sama lend Sevillasse. See oli meil juba ammu jutu sees välja tulnud, et me sama lennuga lähme, aga täiesti juhuslik oli ikkagi. Nii et jälle sai teise poole kellegagi koos trippida, temaga läksime ka sama rongiga Jerezisse/Cadizisse.

Hispaanias kodus olles tabas mind suurpärane üllatus, mida vaikselt terve vaheaja lootnud olin - hiinlased läksid teatavasti detsembri lõpus ära, aga uusi üürilisi pole tulnud, nii et me oleme Anaga vähemalt 8. veebruarini kahekesi siin!! See tähendab, et meil kummalgi on oma vets/vannituba!!! (temal on see niikuinii, aga mina ei pea enam hiinlaste karvu korjama ja ükski vannituba pole kunagi nii puhas olnud kui minu oma praegu!) Üks uus elanik, kes siis sisse kolib, pidi olema üks prantsuse kutt Erasmusega.

Kooli rindel on päris palju tööd olnud, siinne ülikool meenutab nagu meil gümnaasiumit - kõik kursakad/klassikaaslased on koguaeg samad (kuigi meid on midagi 70 kanti ehk), kõik loengud on samas klassiruumis ja igas aines jäetakse koduseid töid, mis mingi osa lõpphindest on. Ja mulle sobib see palju paremini kui see Aberi süsteem, kus terve semestri loeb keegi Powerpointist teksti maha, siis viimasel hetkel tuleb mingi räme essee vorpida ja eksamil ühe küsimuse vastuseks 4 lk mingit üldist jama kirjutada. Üldse ei igatse seda. Siin õpib ikka tunduvalt rohkem.

Ühesõnaga viimastel nädalatel on veel mitmeid töid esitatud, üks kontrolltöögi ära tehtud ja sellest nädalast hakkab eksamiperiood. Ei põe väga. Vahepeal hämmastab mind ennastki, et ma kõike seda hispaania keeles teen, 3. kursuse kohalike õpilastega võrdselt (ehkki üks asi on ette tulnud, kus meid niisama vist läbi lasti). Ma olen juba mitu testi läbinud muuseas.

Kõige vähem meeldib mulle siin olles see külm. Ma olin vahepeal jälle haige, sest mul on käed, jalad, nina konstantselt külmast kanged ja punased. Radikas on mul taga, aga see ei aita midagi eriti. Ja viimast elektriarvet nähes ei taha ma seda koguaeg taga ka hoida. Meil läks üks siinne hispaania kursakas Erasmusega Soome just. Esimesed päevad hõiskas ta kõigile, kui meeletult külm seal on ja kuidas see on ikka nii külm, mida keegi teine (tema tuttavatest) kindlasti kunagi tundnud pole ja ei oska ettegi kujutada. See kõik on väga kena küll, mõtlesin ma, aga seda teksti kirjutas ta ikkagi oma keskküttega soojast ühikatoast. Mina aga olen külmast nõrkemas siin ja jube vastik on pikkade pükste ja sokkidega magada (jah, mul on 2 tekki kah). Millegipärast ongi loengutes need tatised ja köhivad õpilased just meie erasmused. :) Aga viimased paar päeva on meil ligi 20 kraadi sooja olnud, siis küll ei kurda. Käisime mingipäev väljas lõunat söömas, istusime ühel väljakul, näoga päikse poole ja soojenesime seal. Pärast oli näos kerge jumegi.

Mul on ammu olnud plaan siin midagi ette võtta. Maru rutiinseks kiskus mingihetk, palju sa ikka väljas pidutsemas käid. Ja esimest korda viimase paari aasta jooksul on mul periood, kus ma tööl ei käi, vahepeal ma täitsa tunnen puudust sellest. Igaljuhul avastasin eelmisel aastal juba, et meil on siin linnas tallid! Minu kodust pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Otsustasin, et maksku mis maksab, ma tahan trennis hakata käima jälle. Ja ma tänan siinkohal enda ema, kes seda ettevõtmist väga entusiastlikult toetab! Möödund nädalal seadsin sammud talli poole siis, polnud seal varem käinud ja ei teadnud, kuhu minnagi. Talli juures oli terve linna suur spordikeskus kah (tallid ise kuuluvad kah linna spordiklubi alla, nii et linn peab seda üleval lausa!). Läksin sealse administraatori jutule kõigepealt, kes mind kellegi teise jutule saatis (keda ma aga üles ei leidnud), siis läksin küllaltki häbelikuna talli vahele, küsisin seal ühelt mehelt infot, too saatis kolmanda juurde, aga ma ei saanud aru, kus see kolmas olema pidi. Lõpuks läksin maneeži ja sattusin ühte trenni vaatama. Ma olin täiesti vaimustuses sellest kõigest. Tundsin, kuidas see on täiesti minu keskkond ja kui väga ma seda igatsenud olin ning millist rahu mulle sealolek pakkus.

Vaatasin tund aega trenni ja siis sain treeneri jutule. Kuuldes, et mul natuke kogemust kah on, oli tal väga hea meel selle üle, et ma liituda tahan, kutsus mind talli vahele kaasa, et mingit paberimajandust ajada ja tutvustas ka teisi minu taseme trennikaaslasi, kellel trenn just algamas oli. Mind kutsuti lahkelt ka seda vaatama ja kuigi kõik need hispaaniakeelsed terminid olid minu jaoks uued, hakkasin ma käsklustest üsna pea aru saama, sest tegevus ja ülesanded on ju kõik samad.
Trenni hinnad olid mu suureks üllatuseks väga odavad, nii et saan hakata 2x nädalas sõitmas käima! Pärast kodus tegin endale ülevaate Tartu linna ja ümbruskonna trennihindadest ja mind võttis see täiesti sõnatuks!! Enamustes kohtades makstakse 2x kuus trennide eest 25-32 eurot ROHKEM, ühes tallis peaaegu kaks korda rohkem kui mina praegu maksma hakkan. Ulme.
Eks ma siis millalgi kirjutan, kui juba trennimuljeid on.

Ja ma olen endiselt nii sillas nendest arvukatest mandariini/apelsinipuudest, mis meil üle linna alleedena igal pool kasvavad. Nii ilusad.

Juhtub ka nii. Kusjuures sellel ajal, kui Eestis kottpime on juba, on meil veel vähemalt 2 tundi päiksevalgust.