Hakkan vaikselt otsi kokku tõmbama, kuigi ei tea endiselt, millal ma koju tulen.
Viimasel ajal olen niisama aega veetnud, käime rannas, shoppamas või õhtuti väljas. Lõbus on küll, aga no kaua sa ikka niisama möllad, selle asemel võiks praegu maal muru niita juba või peenraid rohida. Mingipäev käisime Maryga siit umbes poole tunni kaugusel olevas mereäärses Sanlucar de Barrameda nimelises linnas. See on üks kolmest sherry linnast, mis on kohalike seas väga armastatud oma mereande pakkuvate restoranide pärast. Enamus restorane ongi kalarestod, laupäevasel päeval olid need täiesti puupüsti täis, paljudel peredel üle maakonna on traditsioon kõik koos nädalavahetusel just sinna mereande sööma minna. Ja ega meilgi söömata jäänud, tellisime mitu erinevat tapa suuruses portsu igasuguste molluskite ja kalaga ja no väga väga maitsev oli kõik.
Lähiajal käime veel maakonnas mõnes linnas niisama trippimas ja söömas, plaanis on El Puerto de Santa Maria, kus me tegelt juba jõulude ajal ühel peol käisime, kah üks mereäärne linn, siit 10 min kaugusel.
Eile kolis meie korterist Clara välja ning asemele tuli kusagilt Põhja-Hispaaniast pärit tüdruk. Natuke nukker, sest temaga oli mul kõige parem klapp ja nüüd on korteris kuidagi igav ja vaikne.
Tegelt saab olema ka veits raske siit lahkuda, sest see on olnud üks vinge aasta ja kogemus ning see linn on nii koduseks saanud mulle. Näiteks on mul siin samas kodutänaval üks baar, mille ülemus ja üks töötaja koguaeg käppa viskavad, kui mööda lähen, vahepeal kui oleme seal klaasi tintot teinud, toovad niisama meile tapasid juurde ja üldse nii toredad on kõik. Siis on mu trepikoja ukse kõrval üks väike putka, kus müüakse igast nänni ja sööki, selliseid külapoe stiilis poode on siin pea iga suurema korterelamu nurga peal. Ka seal kõik teavad mind juba, näiteks ükspäev tahtsin sealt vett osta, aga mul polnud lahtist raha ja tal polnud tagasi anda, mille peale müüja ütles, et "sa ju oma maja tüdruk" ja võtku ma niisama see vesi, et kunagi hiljem toon raha järgi. Väike, aga samas nii liigutav asi, tekib siuke kogukonna tunne, et usaldatakse ja teatakse üksteist.
Aa, ja ükspäev kohtasin ühel peol mingit kutti, kes mulle Eesti lipu värvid kõik ette luges - väga muljetavaldav, arvestades, et isegi mu korterikaaslased endiselt Lätile, Leedule või Slovakkiale viitavad, kui midagi mu kohta küsida tahavad. Ma ei tea, mis selle nende riikidega on, ma olen väga väga ja väga paljudelt ja erinevatelt inimestelt juba seda kuulnud, isegi kui ma just olen öelnud, et ma Eestist olen. Võibolla on sarnase kõlaga - Estonia, Letonia, Lituania ja Eslovaquia.
Viimasel ajal olen niisama aega veetnud, käime rannas, shoppamas või õhtuti väljas. Lõbus on küll, aga no kaua sa ikka niisama möllad, selle asemel võiks praegu maal muru niita juba või peenraid rohida. Mingipäev käisime Maryga siit umbes poole tunni kaugusel olevas mereäärses Sanlucar de Barrameda nimelises linnas. See on üks kolmest sherry linnast, mis on kohalike seas väga armastatud oma mereande pakkuvate restoranide pärast. Enamus restorane ongi kalarestod, laupäevasel päeval olid need täiesti puupüsti täis, paljudel peredel üle maakonna on traditsioon kõik koos nädalavahetusel just sinna mereande sööma minna. Ja ega meilgi söömata jäänud, tellisime mitu erinevat tapa suuruses portsu igasuguste molluskite ja kalaga ja no väga väga maitsev oli kõik.
Lähiajal käime veel maakonnas mõnes linnas niisama trippimas ja söömas, plaanis on El Puerto de Santa Maria, kus me tegelt juba jõulude ajal ühel peol käisime, kah üks mereäärne linn, siit 10 min kaugusel.
Eile kolis meie korterist Clara välja ning asemele tuli kusagilt Põhja-Hispaaniast pärit tüdruk. Natuke nukker, sest temaga oli mul kõige parem klapp ja nüüd on korteris kuidagi igav ja vaikne.
Tegelt saab olema ka veits raske siit lahkuda, sest see on olnud üks vinge aasta ja kogemus ning see linn on nii koduseks saanud mulle. Näiteks on mul siin samas kodutänaval üks baar, mille ülemus ja üks töötaja koguaeg käppa viskavad, kui mööda lähen, vahepeal kui oleme seal klaasi tintot teinud, toovad niisama meile tapasid juurde ja üldse nii toredad on kõik. Siis on mu trepikoja ukse kõrval üks väike putka, kus müüakse igast nänni ja sööki, selliseid külapoe stiilis poode on siin pea iga suurema korterelamu nurga peal. Ka seal kõik teavad mind juba, näiteks ükspäev tahtsin sealt vett osta, aga mul polnud lahtist raha ja tal polnud tagasi anda, mille peale müüja ütles, et "sa ju oma maja tüdruk" ja võtku ma niisama see vesi, et kunagi hiljem toon raha järgi. Väike, aga samas nii liigutav asi, tekib siuke kogukonna tunne, et usaldatakse ja teatakse üksteist.
Aa, ja ükspäev kohtasin ühel peol mingit kutti, kes mulle Eesti lipu värvid kõik ette luges - väga muljetavaldav, arvestades, et isegi mu korterikaaslased endiselt Lätile, Leedule või Slovakkiale viitavad, kui midagi mu kohta küsida tahavad. Ma ei tea, mis selle nende riikidega on, ma olen väga väga ja väga paljudelt ja erinevatelt inimestelt juba seda kuulnud, isegi kui ma just olen öelnud, et ma Eestist olen. Võibolla on sarnase kõlaga - Estonia, Letonia, Lituania ja Eslovaquia.
 |
| krevetisalat, krevetipannkook, tuunikala küüslauguste kartulitega, kellegi kombitsad ja kaks kala (heik vist oli), klaas tinto veranot - kõik kokku 15 eurot!! |
 |
| Sanlucari keskväljak |
 |
| Kellegi sisehoov |
No comments:
Post a Comment