... ehk siis teretulemast Walesi!
Alanud on minu 4. ja viimane aasta ning seekord oli kodust lahkuda endiselt väga raske, aga samas kindlam ja lootusrikkam tunne, sest teadsin, et astun oma viimasele üheotsa lennule võõrsile. Need septembris lahkumised on kõige hullemad alati. Vaheaegade vahel on juba savi, tuleb ruttu ära teha lihtsalt. No igaljuhul võtsin end kokku ja olin kogemata üks viimaste seas, kes lennule jõudis, sest millegi pärast oli mul natuke halvasti aeg planeeritud sel päeval. Tallinna lennujaama turvajärjekord oli ka sel päeval pikim, mida kunagi näinud. Ulatus kuhugi kaugele taha välja, aga ma millegi pärast ei põdenud. Lennujaamast ostsin igast nänni veel kaasa ja jalutasin rahulikult väravani, kus selgus, et final call on ja mitte mingit järjekorda polnudki enam. No natuke ehmatas.
Manchesteri jõudes avastasin, et samal lennul oli ka minu kunagine Aberi majakaaslane Silver, kes seekord küll Walesi ei suundunud, aga natuke ühist teed oli ikka ja lõbusamaks tegi ka olemise. Igaljuhul tuli jälle välja, et olin nii valesti aega arvestanud. Lootsin 40 minutiga, mis mul seal lennukas aega oli, jõuda rongile, millega ma normaalsel ajal Aberisse oleks jõudnud ja millele mul naiivselt pilet oli ostetud. Millega ma aga ei arvestanud, oli see, et tegemist oli Manchesteri, mitte mingi tillukese Stanstedi lennujaamaga. Ja UKsse saabumise passikontrollid on alati niiiii pikad.. kui sain sealt läbi ja isegi kohvrid ruttu kätte, oli veel 10 min rongini ja otsustasin täiega jooksma hakata. Olles paar minutit jooksnud, jõudis kohale, et see on võimatu missioon, kuna mul lihtsalt polnud meeles kui pikk maa oli minu terminalist lennuka rongijaamani, nii et jäingi maha. Aga õnneks ütlesin kusagil infoletis, et mu lend hilines täiega ja sain tasuta uue pileti, lihtsalt 2 h kauem pidin passima, aga sellest pool oligi koos Silveriga.
Siiani on palju teoksil olnud, kool on jõhker sel aastal! Meeletult palju on teha ja mul pole endiselt lõputöö teematki, kuigi pean teema ja terve töö plaani ja meetodid juba tulevase nädala jooksul ära esitama! Väga palju on igasugsueid teadusartikleid lugeda, mis on nii keerulised ja võtavad tohutult palju aega. Samal ajal olen veel tööd ka otsinud, aga üsna tulutult siiani. Ega ei kujutakski ette, kuidas sellise koolitempo kõrvalt töötada veel saaks, aga peab hakkama saama, mis sääl ikka. Ja üleüldse on mul praegu tunne, et teen täiskohaga kahte bakat, sest lisaks turismile (kus on ka VÄGA palju lugemist ja analüüsimist jms teha) ja lõputööle on mul ka hispaania keel ju, mis ongi pmst eraldi eriala. Hispaania tundides on õnneks siiani üsna kindel olnud, saan sel aastal palju rohkem oma hispaanlastest õppejõududest aru. Olen juba klassi ees mingi 6 min Jerezist ka rääkima pidanud. Jerez on nii südames ikka, ma lähen kindlasti sinna niisama puhkuse mõttes tagasi kunagi. Ja Lidlis müüakse sherryt, mille kastide peale on suurelt Jerez de la Frontera kirjutatud :) Kõige suuremaks nuhtluseks saab kindlasti üks 2000 sõnaline esse Hispaania poliitikast kirjutada, hispaania keeles!!
Aberis on üsna armas tagasi olla, päris palju on muutunud, st palju uusi restorane ja baare on juurde tulnud. Ma olen suht vaimustuses siinsest söögist, mida ma terve möödunud aasta taga igatsesin. Aberi parim omadus on näiteks see, et kõik korrad, kui ma öösel kusagilt väljast koju tulen, tekib mul jõhker tung mingi rõveda rotika burksi järgi (see isu tekib igal pool olles) ja siin on neid kohti iga nurga peal. Nende food hygiene rating on tavaliselt kas 1 või 2 ehk siis küllaltki mitterahuldav, aga sellest burksist või siis friikad juustu ja topeltmajoneesiga saab siukse mõnu! Jerezi suurim miinus oli see, et öösel koju tulles polnud MITTE KUSAGILT burksi saada ja see ajas hulluks! Juba esimesel õhtul, kui siia jõudsin, läksime majakaaslastega välja, mis lõppes suure portsu chips&cheese'iga.
Maja on mul hästi armas ja hubane ja ma elan 2 koeraga, eestlasest foxterjer ja britist borderterjer. Ja sellegi poolest igatsen ma maailmas kõige rohkem oma Tixi järele. Ma mõtlen temast kogu aeg!
Mis sääl ikka, ega muud kirjutada polegi praegu, päris palju tegemist on olnud ja tore on olnud kursakatega ka juba väljas käia. Kõik on jumalast tore, kui mul veel lõputöö teema ka sõnastatud saaks!
Novembris tuleb Priit mulle TERVEKS KUUKS külla :) :) siis on üks Londonis käik ka plaanis, nii ootan!
Alanud on minu 4. ja viimane aasta ning seekord oli kodust lahkuda endiselt väga raske, aga samas kindlam ja lootusrikkam tunne, sest teadsin, et astun oma viimasele üheotsa lennule võõrsile. Need septembris lahkumised on kõige hullemad alati. Vaheaegade vahel on juba savi, tuleb ruttu ära teha lihtsalt. No igaljuhul võtsin end kokku ja olin kogemata üks viimaste seas, kes lennule jõudis, sest millegi pärast oli mul natuke halvasti aeg planeeritud sel päeval. Tallinna lennujaama turvajärjekord oli ka sel päeval pikim, mida kunagi näinud. Ulatus kuhugi kaugele taha välja, aga ma millegi pärast ei põdenud. Lennujaamast ostsin igast nänni veel kaasa ja jalutasin rahulikult väravani, kus selgus, et final call on ja mitte mingit järjekorda polnudki enam. No natuke ehmatas.
Manchesteri jõudes avastasin, et samal lennul oli ka minu kunagine Aberi majakaaslane Silver, kes seekord küll Walesi ei suundunud, aga natuke ühist teed oli ikka ja lõbusamaks tegi ka olemise. Igaljuhul tuli jälle välja, et olin nii valesti aega arvestanud. Lootsin 40 minutiga, mis mul seal lennukas aega oli, jõuda rongile, millega ma normaalsel ajal Aberisse oleks jõudnud ja millele mul naiivselt pilet oli ostetud. Millega ma aga ei arvestanud, oli see, et tegemist oli Manchesteri, mitte mingi tillukese Stanstedi lennujaamaga. Ja UKsse saabumise passikontrollid on alati niiiii pikad.. kui sain sealt läbi ja isegi kohvrid ruttu kätte, oli veel 10 min rongini ja otsustasin täiega jooksma hakata. Olles paar minutit jooksnud, jõudis kohale, et see on võimatu missioon, kuna mul lihtsalt polnud meeles kui pikk maa oli minu terminalist lennuka rongijaamani, nii et jäingi maha. Aga õnneks ütlesin kusagil infoletis, et mu lend hilines täiega ja sain tasuta uue pileti, lihtsalt 2 h kauem pidin passima, aga sellest pool oligi koos Silveriga.
Siiani on palju teoksil olnud, kool on jõhker sel aastal! Meeletult palju on teha ja mul pole endiselt lõputöö teematki, kuigi pean teema ja terve töö plaani ja meetodid juba tulevase nädala jooksul ära esitama! Väga palju on igasugsueid teadusartikleid lugeda, mis on nii keerulised ja võtavad tohutult palju aega. Samal ajal olen veel tööd ka otsinud, aga üsna tulutult siiani. Ega ei kujutakski ette, kuidas sellise koolitempo kõrvalt töötada veel saaks, aga peab hakkama saama, mis sääl ikka. Ja üleüldse on mul praegu tunne, et teen täiskohaga kahte bakat, sest lisaks turismile (kus on ka VÄGA palju lugemist ja analüüsimist jms teha) ja lõputööle on mul ka hispaania keel ju, mis ongi pmst eraldi eriala. Hispaania tundides on õnneks siiani üsna kindel olnud, saan sel aastal palju rohkem oma hispaanlastest õppejõududest aru. Olen juba klassi ees mingi 6 min Jerezist ka rääkima pidanud. Jerez on nii südames ikka, ma lähen kindlasti sinna niisama puhkuse mõttes tagasi kunagi. Ja Lidlis müüakse sherryt, mille kastide peale on suurelt Jerez de la Frontera kirjutatud :) Kõige suuremaks nuhtluseks saab kindlasti üks 2000 sõnaline esse Hispaania poliitikast kirjutada, hispaania keeles!!
Aberis on üsna armas tagasi olla, päris palju on muutunud, st palju uusi restorane ja baare on juurde tulnud. Ma olen suht vaimustuses siinsest söögist, mida ma terve möödunud aasta taga igatsesin. Aberi parim omadus on näiteks see, et kõik korrad, kui ma öösel kusagilt väljast koju tulen, tekib mul jõhker tung mingi rõveda rotika burksi järgi (see isu tekib igal pool olles) ja siin on neid kohti iga nurga peal. Nende food hygiene rating on tavaliselt kas 1 või 2 ehk siis küllaltki mitterahuldav, aga sellest burksist või siis friikad juustu ja topeltmajoneesiga saab siukse mõnu! Jerezi suurim miinus oli see, et öösel koju tulles polnud MITTE KUSAGILT burksi saada ja see ajas hulluks! Juba esimesel õhtul, kui siia jõudsin, läksime majakaaslastega välja, mis lõppes suure portsu chips&cheese'iga.
Maja on mul hästi armas ja hubane ja ma elan 2 koeraga, eestlasest foxterjer ja britist borderterjer. Ja sellegi poolest igatsen ma maailmas kõige rohkem oma Tixi järele. Ma mõtlen temast kogu aeg!
Mis sääl ikka, ega muud kirjutada polegi praegu, päris palju tegemist on olnud ja tore on olnud kursakatega ka juba väljas käia. Kõik on jumalast tore, kui mul veel lõputöö teema ka sõnastatud saaks!
Novembris tuleb Priit mulle TERVEKS KUUKS külla :) :) siis on üks Londonis käik ka plaanis, nii ootan!
No comments:
Post a Comment