Paar uut asja vahelduseks rääkida, see saab pikk olema, kõige pealt vene keel, siis leivajutt ja mõned pildid.
Hakkasime Jaanikaga vene keelt õppima! Nimelt kuulub siin ülikooli alla ka nn avatud ülikool või kuidas seda maakeeli seletada (Lifelong Learning Centre). Seal on kõikvõimalikke kursuseid valikus, mille eest saab ka ainepunkte, kuid nagu ma eelnevalt juba uurinud olen, siis oma õpingutele neid lisada ei saa (nt mõne "valikainega" ära vahetada, mis meil ka tegelt kohustuslikud on). See kerge soovike on peas olnud meil Jaanikaga juba 1. aastast saati, aga varem pole me seda selle pärast teha saanud, et küll oli ta liiga kallis (100-200 naela, olenevalt ainepunktide arvust) ja nende eelnevate aastate jooksul (sh eelmisel semestril) sattus ta alati samale ajale mõne muu kohustusliku loenguga.
Nüüd aga tuli välja, et sellest õppeaastast alates on kõik need kursused ülikooli õpilastele tasuta, tingimusel, et kõik kodused tööd ja suuremad arvestused ära tehakse ja läbitakse, vastasel juhul esitatakse hiljem arve ikkagi. Ja sellel semestril sobis see ka meie tunniplaaniga, nii et oligi otsustatud.
Tasemed on Algajad 1 ja 2 (1. ja 2. semestril siis vastavalt), Edasi..üritajad 1 ja 2 ja siis päris Edasijõudnud. Ainsana sobis meie tunniplaaniga see nn. edasiüritajate 2 grupp, kus õpivad ka minu kaks sõbrannat, kes alustasid vene keele õppimist alles aasta tagasi selles algajate rühmas. Nende sõnul oli kõik väga lihtne ja nad julgustasid meid liituma. Ise olin veel skeptiline, et äkki on ikkagi liiga lihtne tase meile, kes me oleme eelnevalt seda 6 a õppinud (kuigi me kõik teame, mis tasemele enamus selle pika ajaga jõuavad). Noh et päris lugemist ja kirjutamist ka ei viitsi õppida. Aga läksime proovima ikkagi.
Esimene tund oli küllaltki konkreetne ja reaalne juba. Saime kohe aru, et siin niisama passida ei saa, mis on tegelikult ideaalne. Õpetajaks on üks umbes 50ndates ukrainlanna, kes on hästi tore, armas, lõbus, aga samas väga konkreetne ja tema tunnis peab pidevalt valmis olema, et ta sult midagi küsib ja koguaeg peab kaasa mõtlema. Ühesõnaga tase sobis meile suurepäraselt, selline tunne nagu oleks jätkanud sealt, kus 5 aastat tagasi pooleli jäime. Veelgi vaimustavam oli see, et ülejäänud olid aastaga samale tasemele jõudnud! Aga loomulikult on praegu motivatsioonid teised ja eriti, kui alguses nad maksma ka pidid. Eks endalgi tuleb ju mõistus ikkagi koju mingihetk ja fakt on see, et peab end Eesti tööturu jaoks valmis sättima hakkama. Ma ei mäleta eriti, et koolis nende 6 aasta jooksul venekat eriti õpitud oleks, alati sai kuidagi läbi ja samas tegin igasuguseid kontrolltöösid ja töövihikuharjutusi kah üsna edukalt, no Põlvas õppisin luuletusi pähe (millest mõni vist eluks ajaks meelde jääb, ise siiani teadmata, mida nad tähendavad) ja sain ka oma viied kätte. Samas kogu selle aja jooksul ei tekkinud üldse seda tervet pilti vene keelest. Küll muutusid õpetajad, kool, tase jne. Koguaeg tehti midagi, aga mingit loogikat eriti polnud minu arust.
Tunnid on meil kord nädalas 2 tundi järjest. Meid on grupis vist 8 - meie ehk 2 eestlast, 4 poolakat, 1 slovakk ja 1 britt. Poolakatel, mõistagi, tuleb see kõige ladusamalt. Praeguseks olen kaks korda käinud ja väga väga palju on juba selle ajaga ära tehtud ja võib isegi öelda, et meelde tuletatud. Naljakas, et kusagil kaugel mälusopis on mingid täiesti võõrad sõnad alles, mis praegu uuesti kuuldes isegi mingi ettekujutuse annavad.
Olen praeguseks nii tundides kui ka iseseisvalt õppides aimu hakanud sama, kuidas vene keel töötab. Ja issand, Internetis on nii palju eestikeelset seletavat materjali, millest nii nii palju kasu on. Mu point on selles, et kes ise vähegi tahab, saab keele ruttu selgeks, aga kui ajad jonni vastu (veneka puhul üsna arusaadavatel põhjustel meie ühiskonnas minu arvates), siis ei saa ka 6 aastaga midagi selgeks. Näiteks hispaania keel oli mul venekaga võrreldes selgelt paremini suus juba pärast 2 aastat õppimist, praeguseks võib öelda juba, et saan enam-vähem hakkamagi.
Aga samas, tuleb ikka aru anda, kui raske see vene keel on! Sõnavara on mul ikka väga väike ja ma ei kujuta ette, kuidas neid meelde saab jätta, kui kõik sõnad nii ühtemoodi šžššžššdsfglh kõlavad. Hispaania keele sõnu on selles suhtes poole lihtsam ka meelde jätta, sest isegi kui midagi ei tea, siis on väga suur võimalus, et läheb täppi, kui selle inglise- või ladinakeelse sõna baasil ise tuletad.
Ja rääkimata tegusõnadest, mul on tunne, et iga tegusõna kohta on vähemalt kaks erinevat vormi, mis erinevalt pöörduma hakkavad. Ja siis veel igasugused "kõndima, minema, käima, lähen, tulen, käin edasi-tagasi, lähen aind ühe korra" jne, mille jaoks ingl. keeles ainult kahe sõnaga hakkama saab- GO ja COME. Päris sageli, kui midagi seletatakse, ei saa ma inglise keele kaudu üldse aru, sest see on ise grammatiliselt nii vaene. Koguaeg mõtlen, et saaks no ometi keegi emakeeles mulle seda seletada. Irooniline, kas pole:) Aga õnneks on see koduste näol võimalik kah.
Nii et võib öelda, et kuigi praeguseks olen hakanud nägema vene keelt rohkem tervikuna, on see tegelikult veelgi keerulisem kui ma siiani arvasin. Aga õnneks, eneselegi suure üllatusena, on väga palju ikka meeles kah.
Teiseks see, et sain ka leivateol käe valgeks. Tegime esimest korda jaanuari alguses vanaemaga kahekesi mingi ajakirjast leitud retsepti järgi, mis oli ilma juuretiseta ehk pärmiga. Välja tuli täpselt nagu päris, seega otsustasin ka siin seda proovida, pealegi on mul tunne, et Lidlis ei müüda enam seda musta seemneleiba, mida ma muidu alati ostsin.
Kõige suuremaks väljakutseks sai muidugi koostisosade leidmine, sest siin ju peale oma porolonist saia midagi muud ei tunta. Käisin kõik Aberi ökopoed läbi ja sain igast manti. Lugesin netist ka erinevaid retsepte, osad teevad lihtsalt rukkijahu, sooja vee ja pärmiga ja kah kiidavad. Aga ma tahtsin igaks juhuks midagi sarnast teha, mida vanaemaga tegime. Niisiis, leidsin poest näiteks odralinnase ekstrakti, mingit ülipeent ja ökomöko a'la käsitsi jahvatatud rukkijahu (kusjuures ühes poes müüdi valget rukkijahu, mis oli ka poole odavam, aga sõna "valge" ei sobi kohe üldse rukkileiva konteksti), kuivpärmi ja Poola poest isegi keefiri, mis kah meie retsepti järgi sinna sisse käis, veel lisasin Co-Opist saadud seemnesegu (päevalille, kõrvitsa ja lina). Nii et tegelikult saaks isegi oma juuretise siin käima ajada. Ühesõnaga kõik vajalik on olemas, aga võrreldes tavalise leivapätsi hinnaga on see üsna kallis lõbu, kokku läksid umbes 8 naela kõik ained.
Leivategu alustasin sellega, et pesin kõigepealt masinas ühe köögiräti ära ja siis veel keetsin kah seda, no ma ise vähemalt kujutasin ette, et nii saab see hästi puhtaks, arvestades, et meie köögirätid sageli maas koerakausside kõrval vedelevad näiteks. Rätt läks pärast kerkimisel ümber leivavormi ja hiljem sooja leiva peale.
Otsustasin, et teen selle leiva kõige muu hulgas hästi suure armastusega ja ei ole kärsitu ega ärritu, kui ta esimese korraga välja ei tule, sest nii ained kui nende kogused said kõik üsna huupi ja tunde järgi pandud, samas kirjutasin grammi täpsusega kõik üles, et järgmisel korral vajadusel midagi muuta.
Kõik sujus kuidagi liigagi hästi, nii taigna värv kui ka kerkimine olid sellised nagu ette kujutasin. Ja vormist (mis maksis täpselt 1 nael Poundlandis) tuli kah täiesti ideaalselt välja, keerasin kummuli ja kohe tuligi.
Nüüd olen maitsnud ka ja võin öelda, et JUMALAST HÄSTI TULI VÄLJA! Ma olen üli rahul! Mitte midagi ei oskaks või tahaks muuta, täiesti päris leib ja seda minu esimese iseseisva katsega! Nii et tänan oma armast vanaema, kellega me koos esimest korda kodus katsetasime ja kes mu leivateole kaasa elas!
Julgustan siinkohal teisi välismaal elavaid eestlasi seda järgi proovima, tegelt peaks igalt poolt vajaliku kraami ära saama. Keefiri vist otseselt pole vaja kah, aga mulle meeldib, kui ta seal on. Seda peaks igast Poola poest saama, mida üle maailma vast igal pool leidub. Ja Barley Malt Extract ehk odralinnase ekstrakt pidavat leivale seda õiget maitset ja värvust juurde andma, nii selle kui ka rukkijahu ning -helbed sain Aberist Chalybeate Streetil olevast looduspoest (Wholefoods, Olly vastas).
Ja üks asi veel - korjasin paar päeva tagasi kusagilt campuse taga olevast võsast nartsisse endale tuppa vaasi :) Mulle väga meeldivad nartsissid ja kuidagi mõnusam on olla, kui toas sellist ilu ka on. Samas nad lahti pole veel läinud, nii et pilti teen siis, kui millalgi õide lähevad.
Hakkasime Jaanikaga vene keelt õppima! Nimelt kuulub siin ülikooli alla ka nn avatud ülikool või kuidas seda maakeeli seletada (Lifelong Learning Centre). Seal on kõikvõimalikke kursuseid valikus, mille eest saab ka ainepunkte, kuid nagu ma eelnevalt juba uurinud olen, siis oma õpingutele neid lisada ei saa (nt mõne "valikainega" ära vahetada, mis meil ka tegelt kohustuslikud on). See kerge soovike on peas olnud meil Jaanikaga juba 1. aastast saati, aga varem pole me seda selle pärast teha saanud, et küll oli ta liiga kallis (100-200 naela, olenevalt ainepunktide arvust) ja nende eelnevate aastate jooksul (sh eelmisel semestril) sattus ta alati samale ajale mõne muu kohustusliku loenguga.
Nüüd aga tuli välja, et sellest õppeaastast alates on kõik need kursused ülikooli õpilastele tasuta, tingimusel, et kõik kodused tööd ja suuremad arvestused ära tehakse ja läbitakse, vastasel juhul esitatakse hiljem arve ikkagi. Ja sellel semestril sobis see ka meie tunniplaaniga, nii et oligi otsustatud.
Tasemed on Algajad 1 ja 2 (1. ja 2. semestril siis vastavalt), Edasi..üritajad 1 ja 2 ja siis päris Edasijõudnud. Ainsana sobis meie tunniplaaniga see nn. edasiüritajate 2 grupp, kus õpivad ka minu kaks sõbrannat, kes alustasid vene keele õppimist alles aasta tagasi selles algajate rühmas. Nende sõnul oli kõik väga lihtne ja nad julgustasid meid liituma. Ise olin veel skeptiline, et äkki on ikkagi liiga lihtne tase meile, kes me oleme eelnevalt seda 6 a õppinud (kuigi me kõik teame, mis tasemele enamus selle pika ajaga jõuavad). Noh et päris lugemist ja kirjutamist ka ei viitsi õppida. Aga läksime proovima ikkagi.
Esimene tund oli küllaltki konkreetne ja reaalne juba. Saime kohe aru, et siin niisama passida ei saa, mis on tegelikult ideaalne. Õpetajaks on üks umbes 50ndates ukrainlanna, kes on hästi tore, armas, lõbus, aga samas väga konkreetne ja tema tunnis peab pidevalt valmis olema, et ta sult midagi küsib ja koguaeg peab kaasa mõtlema. Ühesõnaga tase sobis meile suurepäraselt, selline tunne nagu oleks jätkanud sealt, kus 5 aastat tagasi pooleli jäime. Veelgi vaimustavam oli see, et ülejäänud olid aastaga samale tasemele jõudnud! Aga loomulikult on praegu motivatsioonid teised ja eriti, kui alguses nad maksma ka pidid. Eks endalgi tuleb ju mõistus ikkagi koju mingihetk ja fakt on see, et peab end Eesti tööturu jaoks valmis sättima hakkama. Ma ei mäleta eriti, et koolis nende 6 aasta jooksul venekat eriti õpitud oleks, alati sai kuidagi läbi ja samas tegin igasuguseid kontrolltöösid ja töövihikuharjutusi kah üsna edukalt, no Põlvas õppisin luuletusi pähe (millest mõni vist eluks ajaks meelde jääb, ise siiani teadmata, mida nad tähendavad) ja sain ka oma viied kätte. Samas kogu selle aja jooksul ei tekkinud üldse seda tervet pilti vene keelest. Küll muutusid õpetajad, kool, tase jne. Koguaeg tehti midagi, aga mingit loogikat eriti polnud minu arust.
Tunnid on meil kord nädalas 2 tundi järjest. Meid on grupis vist 8 - meie ehk 2 eestlast, 4 poolakat, 1 slovakk ja 1 britt. Poolakatel, mõistagi, tuleb see kõige ladusamalt. Praeguseks olen kaks korda käinud ja väga väga palju on juba selle ajaga ära tehtud ja võib isegi öelda, et meelde tuletatud. Naljakas, et kusagil kaugel mälusopis on mingid täiesti võõrad sõnad alles, mis praegu uuesti kuuldes isegi mingi ettekujutuse annavad.
Olen praeguseks nii tundides kui ka iseseisvalt õppides aimu hakanud sama, kuidas vene keel töötab. Ja issand, Internetis on nii palju eestikeelset seletavat materjali, millest nii nii palju kasu on. Mu point on selles, et kes ise vähegi tahab, saab keele ruttu selgeks, aga kui ajad jonni vastu (veneka puhul üsna arusaadavatel põhjustel meie ühiskonnas minu arvates), siis ei saa ka 6 aastaga midagi selgeks. Näiteks hispaania keel oli mul venekaga võrreldes selgelt paremini suus juba pärast 2 aastat õppimist, praeguseks võib öelda juba, et saan enam-vähem hakkamagi.
Aga samas, tuleb ikka aru anda, kui raske see vene keel on! Sõnavara on mul ikka väga väike ja ma ei kujuta ette, kuidas neid meelde saab jätta, kui kõik sõnad nii ühtemoodi šžššžššdsfglh kõlavad. Hispaania keele sõnu on selles suhtes poole lihtsam ka meelde jätta, sest isegi kui midagi ei tea, siis on väga suur võimalus, et läheb täppi, kui selle inglise- või ladinakeelse sõna baasil ise tuletad.
Ja rääkimata tegusõnadest, mul on tunne, et iga tegusõna kohta on vähemalt kaks erinevat vormi, mis erinevalt pöörduma hakkavad. Ja siis veel igasugused "kõndima, minema, käima, lähen, tulen, käin edasi-tagasi, lähen aind ühe korra" jne, mille jaoks ingl. keeles ainult kahe sõnaga hakkama saab- GO ja COME. Päris sageli, kui midagi seletatakse, ei saa ma inglise keele kaudu üldse aru, sest see on ise grammatiliselt nii vaene. Koguaeg mõtlen, et saaks no ometi keegi emakeeles mulle seda seletada. Irooniline, kas pole:) Aga õnneks on see koduste näol võimalik kah.
Nii et võib öelda, et kuigi praeguseks olen hakanud nägema vene keelt rohkem tervikuna, on see tegelikult veelgi keerulisem kui ma siiani arvasin. Aga õnneks, eneselegi suure üllatusena, on väga palju ikka meeles kah.
 |
| Inglisekeelne õpik, läbisegi inglise- ja eestikeelsed märkmed vihikus ja eestikeelne käänete tabel, kui peale klikid, näed suuremalt. |
Teiseks see, et sain ka leivateol käe valgeks. Tegime esimest korda jaanuari alguses vanaemaga kahekesi mingi ajakirjast leitud retsepti järgi, mis oli ilma juuretiseta ehk pärmiga. Välja tuli täpselt nagu päris, seega otsustasin ka siin seda proovida, pealegi on mul tunne, et Lidlis ei müüda enam seda musta seemneleiba, mida ma muidu alati ostsin.
Kõige suuremaks väljakutseks sai muidugi koostisosade leidmine, sest siin ju peale oma porolonist saia midagi muud ei tunta. Käisin kõik Aberi ökopoed läbi ja sain igast manti. Lugesin netist ka erinevaid retsepte, osad teevad lihtsalt rukkijahu, sooja vee ja pärmiga ja kah kiidavad. Aga ma tahtsin igaks juhuks midagi sarnast teha, mida vanaemaga tegime. Niisiis, leidsin poest näiteks odralinnase ekstrakti, mingit ülipeent ja ökomöko a'la käsitsi jahvatatud rukkijahu (kusjuures ühes poes müüdi valget rukkijahu, mis oli ka poole odavam, aga sõna "valge" ei sobi kohe üldse rukkileiva konteksti), kuivpärmi ja Poola poest isegi keefiri, mis kah meie retsepti järgi sinna sisse käis, veel lisasin Co-Opist saadud seemnesegu (päevalille, kõrvitsa ja lina). Nii et tegelikult saaks isegi oma juuretise siin käima ajada. Ühesõnaga kõik vajalik on olemas, aga võrreldes tavalise leivapätsi hinnaga on see üsna kallis lõbu, kokku läksid umbes 8 naela kõik ained.
Leivategu alustasin sellega, et pesin kõigepealt masinas ühe köögiräti ära ja siis veel keetsin kah seda, no ma ise vähemalt kujutasin ette, et nii saab see hästi puhtaks, arvestades, et meie köögirätid sageli maas koerakausside kõrval vedelevad näiteks. Rätt läks pärast kerkimisel ümber leivavormi ja hiljem sooja leiva peale.
Otsustasin, et teen selle leiva kõige muu hulgas hästi suure armastusega ja ei ole kärsitu ega ärritu, kui ta esimese korraga välja ei tule, sest nii ained kui nende kogused said kõik üsna huupi ja tunde järgi pandud, samas kirjutasin grammi täpsusega kõik üles, et järgmisel korral vajadusel midagi muuta.
Kõik sujus kuidagi liigagi hästi, nii taigna värv kui ka kerkimine olid sellised nagu ette kujutasin. Ja vormist (mis maksis täpselt 1 nael Poundlandis) tuli kah täiesti ideaalselt välja, keerasin kummuli ja kohe tuligi.
Nüüd olen maitsnud ka ja võin öelda, et JUMALAST HÄSTI TULI VÄLJA! Ma olen üli rahul! Mitte midagi ei oskaks või tahaks muuta, täiesti päris leib ja seda minu esimese iseseisva katsega! Nii et tänan oma armast vanaema, kellega me koos esimest korda kodus katsetasime ja kes mu leivateole kaasa elas!
Julgustan siinkohal teisi välismaal elavaid eestlasi seda järgi proovima, tegelt peaks igalt poolt vajaliku kraami ära saama. Keefiri vist otseselt pole vaja kah, aga mulle meeldib, kui ta seal on. Seda peaks igast Poola poest saama, mida üle maailma vast igal pool leidub. Ja Barley Malt Extract ehk odralinnase ekstrakt pidavat leivale seda õiget maitset ja värvust juurde andma, nii selle kui ka rukkijahu ning -helbed sain Aberist Chalybeate Streetil olevast looduspoest (Wholefoods, Olly vastas).
Ja üks asi veel - korjasin paar päeva tagasi kusagilt campuse taga olevast võsast nartsisse endale tuppa vaasi :) Mulle väga meeldivad nartsissid ja kuidagi mõnusam on olla, kui toas sellist ilu ka on. Samas nad lahti pole veel läinud, nii et pilti teen siis, kui millalgi õide lähevad.
 |
| Kõik ained |
 |
| Ja lõpetuseks - kas Sina kujutad ette, et elad samal ajal ilma kütteta toas? |
No comments:
Post a Comment