Tekkis vajadus uut juttu rääkida.
Võinoh, mis sääl ikka niiväga uut. Igaljuhul kui Priit oli siin 3 nädalat, oli mul täitsa talutav isegi siin Aberis elada. Kooli ka polnud siis, aeg-ajalt käisin tööl ja muidu olime niisama nunnud ja käisime väljas söömas. Hea vaheldus mu endatehtud rõvedale söögile. Kui ma üksi elan, siis ma ei viitsi üldse süüa teha, enamasti ostan külmutatud valmistoitu või teen mingeid mõttetuid asju ja siis ajan vägisi seda suust sisse, et lihtsalt.. toituda, mitte süüa. Vahepeal harva võtan kätte ja teen midagi head ka. Aga kui Priit ka pundis on, siis on palju rohkem motivatsiooni, et midagi korralikku teha. Ja siis on palju toredam ka väljas käia.
Kui Priit ära läks, elasin pmst 2 nädalat nagu koopas, sest töötunde oli mul päris vähe ja lõputööd oli 2 nädalaga vaja rohkem kui pool ära teha. Niisiis tegin lõputööd need kaks nädalat, aga see tuli nii nii vaevaliselt, päevas max 200 sõna, muidu uimerdasin niisama. Väljas käisin 2 nädala jooksul ainult siis, kui hädapärast süüa oli vaja tuua või tööle minna. Süüa ma ka vist kordagi otseselt ei teinud, koguaeg võtsin lihtsalt külmkapist mida iganes hambaalla sai panna. Päris ulme kogemus selles suhtes, et mul ei olnud mingit ajataju ka enam. Absoluutselt ei kottinud ega saanudki aru, mis kuu- või nädalapäev on, mis kell on jne, tööpäevadeks oli mul eelnevalt lihtsalt äratuskell igaks korraks pandud. Seda suurem oli üllatus, kui ma ühel nädalavahetusel heausklikult tööle läksin ja tuli välja, et mingid pühad on jälle ja punane päev ja rahvast meeeeeletult palju. Ma polnud üldse valmis selleks. Töötasin terve päeva, siis terve öö diskol, järgmine päev jälle restos terve päev ja mega kiire oli koguaeg. Lisaks sellele on siin ka suurele reedele järgnev esmaspäev punane päev. Igaljuhul mitu nädalat ei saanud ma üldse aru, mis päev on või mis toimub, peaasi et lõputöö valmis saaks. Lõpukat pidin kirjutama 10 000 sõna, lõpuks oli ikka kahele viimasele päevale jäänud 3000 kirjutada veel, aga see tuli üllatavalt lihtsalt isegi, no kokku tuli lõpuks 9200 sõna (mingi 38 lk kokku koos sisukorra, kasut. kirjanduse ja muuga), ise jäin rahule, aga tegelt ajasin täielikku kelbast seal ja mul on selle kohta veel nii mõndagi öelda, aga ma enne ei julge, kui mul tulemus (juuni lõpus) käes on. Sest kui ma läbi kukun, siis ei pea vähemalt sõnu tagasi võtma :P aga jah, küsige juuni lõpus uuesti mu arvamust siinse baka "teadustöö" kohta.
Mingihetk sai vaheaeg tegelikult läbi, aga kuna mul oli aeg endiselt täiega lappama läinud, lasin ma pool nädalat kooli ka üle, sest mul läks lihtsalt meelest, et kool alanud oli. Viimane loeng on mul 1. mail ja siis hakkavad eksamid.
Nüüd on vaja veel turunduses 3000 sõna essee kirjutada ja hunnik hispaania keele kontrolltöösid ja üks lühiessee. Mai alguses on hispaania suuline eksam, mida ma täiega põen. Ja siis algab ülejäänud eksamisess juba. 21 mai on mul viimane eksam ja 27. maiks ostsin loodetavasti elu viimase üheotsapileti suunaga KOJU! :) Kusjuures väärib mainimist, et mul 20kg äraantavat pagasit maksis 1 penni võrra rohkem kui lennupilet ise =)
Millalgi märtsis avastasin juhuslikult, et DYLAN MORAN on oma UK tuuri raames Aberisse tulemas!!! Dylan Moran on üks iiri koomik, kes on vist eelkõige tuntuks saanud oma seriaali "Black Booksiga", igaljuhul teeb nagu stand-up komöödiat. See oli suurepärane uudis, sest kui ta mõned aastad tagasi Eestis käis esinemas, olin mina samal ajal Aberis loomulikult ja see oli nii valus!
Praegu aga oli tal ideaalne ajastus ka, sest see oli täpselt päev pärast lõputööd, nii et sai korralikult lõõgastuda ja nautida. Niisiis, eile õhtul tegime Maarjaga kodus kerged veinid ja läksime üles mäkke Arts Centre'isse. Selleks ajaks, kui meie selle etenduse avastasime, olid parimad piletid välja müüdud juba, nii et pidime leppima mingi küljepealse kõrge rõduga. Seal üleval istudes aga märkasime, et kõige esimeses reas kõige keskel oli 2 kohta vabaks jäänud, seega teiseks poolajaks läksime sinna istuma! Nii et lõpuks istusime temast mingi 2 meetri kaugusel ja see oli nii vinge! Üleüldse kui ta esimest korda lavale tuli, oli mul samasugune kirjeldamatult emotsionaalne tunne nagu siis, kui ma 8 aastat tagasi Placebot nägin (ja näen neid ka sel suvel uuesti!!!!) või 3 aastat tagasi High Contrasti ja 2 a tagasi Regina Spektorit!
Igaljuhul Dylan oli väga vinge! Ta on nii ilus mees ka ikka! Ja ta olek ja kõneviis on (no ilmselt aind nendel showdel) täpselt samasugused nagu oma tegelaskujul Black Booksis, ehk siis natuke pehme keelega ja muidu veiderdav ja oma juuksepahmakat pidevalt sättides ja veiniklaasi käes hoidev. Naerda sai väga palju, ma ei oskagi midagi konkreetselt välja tuua, aga väga rahule jäime küll!
Nii et ma tänan siinkohal oma gümnaasiumiaja bioloogiaõpetajat Lauri Mällot, kes meile kunagi tunnis Black Booksi lihtsalt mängima pani (no a'la mingi veerandi viimane tund, kus muud teha polnud) ja sellega mulle Dylanit tutvustas! :)
Lõpetuseks veel nii palju, et ilmad on väga kevadised ja mõnusad juba! Ja ma pole elusees midagi nii palju oodanud, kui päriseks ja igaveseks kojutulekut! Paar pilti ka juurde:
Võinoh, mis sääl ikka niiväga uut. Igaljuhul kui Priit oli siin 3 nädalat, oli mul täitsa talutav isegi siin Aberis elada. Kooli ka polnud siis, aeg-ajalt käisin tööl ja muidu olime niisama nunnud ja käisime väljas söömas. Hea vaheldus mu endatehtud rõvedale söögile. Kui ma üksi elan, siis ma ei viitsi üldse süüa teha, enamasti ostan külmutatud valmistoitu või teen mingeid mõttetuid asju ja siis ajan vägisi seda suust sisse, et lihtsalt.. toituda, mitte süüa. Vahepeal harva võtan kätte ja teen midagi head ka. Aga kui Priit ka pundis on, siis on palju rohkem motivatsiooni, et midagi korralikku teha. Ja siis on palju toredam ka väljas käia.
Kui Priit ära läks, elasin pmst 2 nädalat nagu koopas, sest töötunde oli mul päris vähe ja lõputööd oli 2 nädalaga vaja rohkem kui pool ära teha. Niisiis tegin lõputööd need kaks nädalat, aga see tuli nii nii vaevaliselt, päevas max 200 sõna, muidu uimerdasin niisama. Väljas käisin 2 nädala jooksul ainult siis, kui hädapärast süüa oli vaja tuua või tööle minna. Süüa ma ka vist kordagi otseselt ei teinud, koguaeg võtsin lihtsalt külmkapist mida iganes hambaalla sai panna. Päris ulme kogemus selles suhtes, et mul ei olnud mingit ajataju ka enam. Absoluutselt ei kottinud ega saanudki aru, mis kuu- või nädalapäev on, mis kell on jne, tööpäevadeks oli mul eelnevalt lihtsalt äratuskell igaks korraks pandud. Seda suurem oli üllatus, kui ma ühel nädalavahetusel heausklikult tööle läksin ja tuli välja, et mingid pühad on jälle ja punane päev ja rahvast meeeeeletult palju. Ma polnud üldse valmis selleks. Töötasin terve päeva, siis terve öö diskol, järgmine päev jälle restos terve päev ja mega kiire oli koguaeg. Lisaks sellele on siin ka suurele reedele järgnev esmaspäev punane päev. Igaljuhul mitu nädalat ei saanud ma üldse aru, mis päev on või mis toimub, peaasi et lõputöö valmis saaks. Lõpukat pidin kirjutama 10 000 sõna, lõpuks oli ikka kahele viimasele päevale jäänud 3000 kirjutada veel, aga see tuli üllatavalt lihtsalt isegi, no kokku tuli lõpuks 9200 sõna (mingi 38 lk kokku koos sisukorra, kasut. kirjanduse ja muuga), ise jäin rahule, aga tegelt ajasin täielikku kelbast seal ja mul on selle kohta veel nii mõndagi öelda, aga ma enne ei julge, kui mul tulemus (juuni lõpus) käes on. Sest kui ma läbi kukun, siis ei pea vähemalt sõnu tagasi võtma :P aga jah, küsige juuni lõpus uuesti mu arvamust siinse baka "teadustöö" kohta.
Mingihetk sai vaheaeg tegelikult läbi, aga kuna mul oli aeg endiselt täiega lappama läinud, lasin ma pool nädalat kooli ka üle, sest mul läks lihtsalt meelest, et kool alanud oli. Viimane loeng on mul 1. mail ja siis hakkavad eksamid.
Nüüd on vaja veel turunduses 3000 sõna essee kirjutada ja hunnik hispaania keele kontrolltöösid ja üks lühiessee. Mai alguses on hispaania suuline eksam, mida ma täiega põen. Ja siis algab ülejäänud eksamisess juba. 21 mai on mul viimane eksam ja 27. maiks ostsin loodetavasti elu viimase üheotsapileti suunaga KOJU! :) Kusjuures väärib mainimist, et mul 20kg äraantavat pagasit maksis 1 penni võrra rohkem kui lennupilet ise =)
Millalgi märtsis avastasin juhuslikult, et DYLAN MORAN on oma UK tuuri raames Aberisse tulemas!!! Dylan Moran on üks iiri koomik, kes on vist eelkõige tuntuks saanud oma seriaali "Black Booksiga", igaljuhul teeb nagu stand-up komöödiat. See oli suurepärane uudis, sest kui ta mõned aastad tagasi Eestis käis esinemas, olin mina samal ajal Aberis loomulikult ja see oli nii valus!
Praegu aga oli tal ideaalne ajastus ka, sest see oli täpselt päev pärast lõputööd, nii et sai korralikult lõõgastuda ja nautida. Niisiis, eile õhtul tegime Maarjaga kodus kerged veinid ja läksime üles mäkke Arts Centre'isse. Selleks ajaks, kui meie selle etenduse avastasime, olid parimad piletid välja müüdud juba, nii et pidime leppima mingi küljepealse kõrge rõduga. Seal üleval istudes aga märkasime, et kõige esimeses reas kõige keskel oli 2 kohta vabaks jäänud, seega teiseks poolajaks läksime sinna istuma! Nii et lõpuks istusime temast mingi 2 meetri kaugusel ja see oli nii vinge! Üleüldse kui ta esimest korda lavale tuli, oli mul samasugune kirjeldamatult emotsionaalne tunne nagu siis, kui ma 8 aastat tagasi Placebot nägin (ja näen neid ka sel suvel uuesti!!!!) või 3 aastat tagasi High Contrasti ja 2 a tagasi Regina Spektorit!
Igaljuhul Dylan oli väga vinge! Ta on nii ilus mees ka ikka! Ja ta olek ja kõneviis on (no ilmselt aind nendel showdel) täpselt samasugused nagu oma tegelaskujul Black Booksis, ehk siis natuke pehme keelega ja muidu veiderdav ja oma juuksepahmakat pidevalt sättides ja veiniklaasi käes hoidev. Naerda sai väga palju, ma ei oskagi midagi konkreetselt välja tuua, aga väga rahule jäime küll!
Nii et ma tänan siinkohal oma gümnaasiumiaja bioloogiaõpetajat Lauri Mällot, kes meile kunagi tunnis Black Booksi lihtsalt mängima pani (no a'la mingi veerandi viimane tund, kus muud teha polnud) ja sellega mulle Dylanit tutvustas! :)
Lõpetuseks veel nii palju, et ilmad on väga kevadised ja mõnusad juba! Ja ma pole elusees midagi nii palju oodanud, kui päriseks ja igaveseks kojutulekut! Paar pilti ka juurde:
 |
| Tulbiaeg |
 |
| Kus me alguses istusime... |
 |
| ...Ja kuhu pärast end istuma pressasime!! |
No comments:
Post a Comment