Hakkan uusi mõtteid ja elamusi lahmima siia nüüd.
Meil avati linnas Poola pood mõned nädalad tagasi. See on jummalast lahe pood, täpselt nagu need väiksed külapoed maal, mida enam eriti pole kodukandis. Lõhn on kah sama. Ja müüakse suitsuvorsti ja -sinki, grillvorsti, pasteeti, sülti, sprotte ja muud head kodust! Siis leidsin veel õige keeduvorsti, hapukoore ja merevaigu taolise sulajuustu kah, isegi kodujuustu saab, nii et nüüd on küll nii, et kodust pakiga ei oskagi enam midagi süüa tahta, sest kõik on olemas:) Samas kodused asjad on muidugi kõik ikka tunduvalt parema maitsega, aga no need ajavad asja ära.
23. veebruaril sain eksamitulemused, millega olen enam kui rahul! Võin nüüd tunnistada, et ega ma nendeks väga ei õppinudki, tõsisemalt tuupima võttis alles 1-2 päeva varem, aga noo tulemused üllatasid ja sain marketingis, mida kõige rohkem põdesin ja kus olin kindel, et suudaks vaid miinimumile vedada, kõige kõrgema kategooria:)
24. veebruaril, vabariigi aastapäeval, ärkasin 7.30, et kella 9-ks loengusse jõuda, sellist asja pole veel varem olnud, et kaunil riigipühal ja punasel päeval kooli tuleb minna:) Endal oli küll pidulik tunne sees, aga kõigil teistel tavaline suvakas reedene koolipäev. Õhtuks aga olid kõik kodumaalased oma sini-must-valgetes rüüdes kokku ajatud ja peeti üks korralik simman rikkaliku toidulauaga, kus oli näiteks kartulisalatit, võileivatorti, heeringat ja sülti, kala võileibasid, täidetud mune, kamapalle ja muud head ning ei puudunud ka Saaremaa viin ja Vana Tallinn:) Edasi mingi ühte suurde pubisse, kus läks veel suuremaks simmaniks.
25. veebruari pärastlõunal asusime Rudolfiga Londoni poole teele. Üks pikk ja tüütu rongisõit läbi Birminghami ja siis veel underground ja overground, maakeeli metroo ja rong, et Kaia poole jõuda, kus öö veetsime. Varahommikul jälle metrood ja rongid, et Gatwicki lennujaama jõuda ning sealt juba kodusesse Sharmelisse lennata! Päris vahva oli vahelduseks hoopis liinilennuga sinna suvalt pleissi lennata. Lennujaamas oli meil Andres vastas ning hotelli jõudes sai ka emmet ja Lenksut kallistada! Reis oli nagu alati - kõige konkreetsem ja mõnusam lebo nädal aega, rannas ja basseini ääres, snorkeldamine ja päevitamine, söömine ja joomine.. Nii hea oli üle pika aja jälle tagasi olla! Et mis meid sinna venkusid täis kuurortisse juba 10 aastat tagasi tõmbab? Ei tea, kodutunne ehk. Igal aastal need samad lõhnad, söögid, isegi kaupmeeste näod, see sama rand ja korallid, see sama muusika ja need tantsud basseini ääres. Ja kuna minu esimene kord oli 9 aastat tagasi, siis isegi need lapsepõlvemälestused ja nostalgia, sest nii paljude kohtade või nurgatagustega on mõni hea mälestus või juhtum jälle meelde tuletada ja rääkida. Alati läheks tagasi, sest see on ikka mingil määral nagu koju naasmine. Selle reisi kõige paremateks paladeks oli emme nägemine ja see, et sai puhtust ja luksust nautida sellele 10-kesi kopitavas ja räpases majas elamisele vahelduseks:) (tegelt ma olen täheldanud, et olen isegi maha hakanud rahunema poolaplikade räpasuse suhtes, üritan ükskõikseks jääda, püüan harjuda selle räpasusega ja ei viitsigi enam nende tagant koristada:)) Isegi vene keel oli mõnus vaheldus poola keelele!
Ja kojutulek oli ulme, sõin hotellis lõunat, olime terve päeva veel rannas ja basseini ääres, õhtul taksoga lennujaama, siis 5.5 tunnine lend Londonisse (tulles oli küll 4 h ja 40 min) ja siis öö lennujaama külmal kivipõrandal. Õõõõhhhh kui vastik see oli! Võtsin kohvrist kõik riided endale sinna mustale põrandale alla, et natukenegi soojem ja mugavam oleks. Võib-olla umbes nii poole ja tunni kaupa sai uinuda, aga ega tore ei olnud. Ja selliseid ööveetjaid oli seal lausa kümneid. Hommikul 5.20 rong Londonisse, metroo teise rongijaama, rong Bhami, rong Aberisse ja kohale jõudsime 11.20. Ausõna, kui oled samal stardijoonel lennujaamas, et samal ajal väljub rong ja lend, siis jõuad ükskõik mis Londoni lennujaamast Põlvasse kiiremini kui Aberisse. Siis pmst otse rongi pealt jooksin ühte olulisemasse loengusse ja siis selgus, et terve ülejäänud nädal polegi kooli, kuna reading week on jälle=))) Ausaltöeldes minule ta väga meeldiv uudis pole, võinoh, hää on lebotada kah, aga kuidagi liiga vähe kooli on siin üldse, mille eest ma krt neid tuhandeid naelu siis maksan (mitte et ma neid maksaks, aga noh, õppelaen on kaelas(mitte et ma seda tagasi plaaniks maksta kunagi)). Pealegi mingeid assignmente või esseesid pole ka antud selleks semestriks, nii et tuleb lihtsalt tööl ja trennis käia. Igaljuhul terve selle 24 tunni jooksul polnud ma midagi söönud, väga vähe ka joonud, üle 30 tunni täiesti magamata kah ja lõpuks loengus klassi ees seistes (pidi mingit grupitööd esitama) võttis silme eest ikka mustaks kah ja pea käis nii ringi. Aga jah, suva, liiga lobisemiseks kisub, läksin magama ja nüüd siis lasen ühe nädala veel lebot otsa.
Ja täna korjasin enda aianurgast nartsisse tuppa vaasi.
Meil avati linnas Poola pood mõned nädalad tagasi. See on jummalast lahe pood, täpselt nagu need väiksed külapoed maal, mida enam eriti pole kodukandis. Lõhn on kah sama. Ja müüakse suitsuvorsti ja -sinki, grillvorsti, pasteeti, sülti, sprotte ja muud head kodust! Siis leidsin veel õige keeduvorsti, hapukoore ja merevaigu taolise sulajuustu kah, isegi kodujuustu saab, nii et nüüd on küll nii, et kodust pakiga ei oskagi enam midagi süüa tahta, sest kõik on olemas:) Samas kodused asjad on muidugi kõik ikka tunduvalt parema maitsega, aga no need ajavad asja ära.
23. veebruaril sain eksamitulemused, millega olen enam kui rahul! Võin nüüd tunnistada, et ega ma nendeks väga ei õppinudki, tõsisemalt tuupima võttis alles 1-2 päeva varem, aga noo tulemused üllatasid ja sain marketingis, mida kõige rohkem põdesin ja kus olin kindel, et suudaks vaid miinimumile vedada, kõige kõrgema kategooria:)
24. veebruaril, vabariigi aastapäeval, ärkasin 7.30, et kella 9-ks loengusse jõuda, sellist asja pole veel varem olnud, et kaunil riigipühal ja punasel päeval kooli tuleb minna:) Endal oli küll pidulik tunne sees, aga kõigil teistel tavaline suvakas reedene koolipäev. Õhtuks aga olid kõik kodumaalased oma sini-must-valgetes rüüdes kokku ajatud ja peeti üks korralik simman rikkaliku toidulauaga, kus oli näiteks kartulisalatit, võileivatorti, heeringat ja sülti, kala võileibasid, täidetud mune, kamapalle ja muud head ning ei puudunud ka Saaremaa viin ja Vana Tallinn:) Edasi mingi ühte suurde pubisse, kus läks veel suuremaks simmaniks.
25. veebruari pärastlõunal asusime Rudolfiga Londoni poole teele. Üks pikk ja tüütu rongisõit läbi Birminghami ja siis veel underground ja overground, maakeeli metroo ja rong, et Kaia poole jõuda, kus öö veetsime. Varahommikul jälle metrood ja rongid, et Gatwicki lennujaama jõuda ning sealt juba kodusesse Sharmelisse lennata! Päris vahva oli vahelduseks hoopis liinilennuga sinna suvalt pleissi lennata. Lennujaamas oli meil Andres vastas ning hotelli jõudes sai ka emmet ja Lenksut kallistada! Reis oli nagu alati - kõige konkreetsem ja mõnusam lebo nädal aega, rannas ja basseini ääres, snorkeldamine ja päevitamine, söömine ja joomine.. Nii hea oli üle pika aja jälle tagasi olla! Et mis meid sinna venkusid täis kuurortisse juba 10 aastat tagasi tõmbab? Ei tea, kodutunne ehk. Igal aastal need samad lõhnad, söögid, isegi kaupmeeste näod, see sama rand ja korallid, see sama muusika ja need tantsud basseini ääres. Ja kuna minu esimene kord oli 9 aastat tagasi, siis isegi need lapsepõlvemälestused ja nostalgia, sest nii paljude kohtade või nurgatagustega on mõni hea mälestus või juhtum jälle meelde tuletada ja rääkida. Alati läheks tagasi, sest see on ikka mingil määral nagu koju naasmine. Selle reisi kõige paremateks paladeks oli emme nägemine ja see, et sai puhtust ja luksust nautida sellele 10-kesi kopitavas ja räpases majas elamisele vahelduseks:) (tegelt ma olen täheldanud, et olen isegi maha hakanud rahunema poolaplikade räpasuse suhtes, üritan ükskõikseks jääda, püüan harjuda selle räpasusega ja ei viitsigi enam nende tagant koristada:)) Isegi vene keel oli mõnus vaheldus poola keelele!
Ja kojutulek oli ulme, sõin hotellis lõunat, olime terve päeva veel rannas ja basseini ääres, õhtul taksoga lennujaama, siis 5.5 tunnine lend Londonisse (tulles oli küll 4 h ja 40 min) ja siis öö lennujaama külmal kivipõrandal. Õõõõhhhh kui vastik see oli! Võtsin kohvrist kõik riided endale sinna mustale põrandale alla, et natukenegi soojem ja mugavam oleks. Võib-olla umbes nii poole ja tunni kaupa sai uinuda, aga ega tore ei olnud. Ja selliseid ööveetjaid oli seal lausa kümneid. Hommikul 5.20 rong Londonisse, metroo teise rongijaama, rong Bhami, rong Aberisse ja kohale jõudsime 11.20. Ausõna, kui oled samal stardijoonel lennujaamas, et samal ajal väljub rong ja lend, siis jõuad ükskõik mis Londoni lennujaamast Põlvasse kiiremini kui Aberisse. Siis pmst otse rongi pealt jooksin ühte olulisemasse loengusse ja siis selgus, et terve ülejäänud nädal polegi kooli, kuna reading week on jälle=))) Ausaltöeldes minule ta väga meeldiv uudis pole, võinoh, hää on lebotada kah, aga kuidagi liiga vähe kooli on siin üldse, mille eest ma krt neid tuhandeid naelu siis maksan (mitte et ma neid maksaks, aga noh, õppelaen on kaelas(mitte et ma seda tagasi plaaniks maksta kunagi)). Pealegi mingeid assignmente või esseesid pole ka antud selleks semestriks, nii et tuleb lihtsalt tööl ja trennis käia. Igaljuhul terve selle 24 tunni jooksul polnud ma midagi söönud, väga vähe ka joonud, üle 30 tunni täiesti magamata kah ja lõpuks loengus klassi ees seistes (pidi mingit grupitööd esitama) võttis silme eest ikka mustaks kah ja pea käis nii ringi. Aga jah, suva, liiga lobisemiseks kisub, läksin magama ja nüüd siis lasen ühe nädala veel lebot otsa.
Ja täna korjasin enda aianurgast nartsisse tuppa vaasi.
No comments:
Post a Comment