Terve nädalavahetuse oli meil rugby turniir jälle, kust ka eelmisel aastal osa sai võetud. Võistkonnaks - nagu meile öelda meeldib - Eesti rugby naistekoondis Lindad, pisut muutunud koosseisuga, eelmise aasta 13 asemel oli sel korral meid 10, sh 3 uut tüdrukut.
Laupäeval mängisime 6 mängu. Paraku pidime leppima 5 kaotuse ja 1 viigiga seekord. Samas oli tase sel aastal tunduvalt tugevam kah, kuna niisama lõbu pärast mängijad ja nö päris ragbimängijad olid kokku pandud.. Algus oli jälle raske sombuse ilma ja jäise tuule tõttu, üks mäng sai isegi vihma käes mängitud. Vastik on minna väljakule sellise külmaga lihtsalt. Oh kui tohutult palju oli seda adrenaliini, mis meid saaklooma kombel elu eest jooksma ajas või enesekaitse eesmärgil endast kolm korda suuremaid mutte maha võtma pani. Ausõna, raske kirjeldada või ettegi kujutada. See on nii hull lihtsalt. Pühapäeval sain skoorimis- ja võidurõõmugi tunda, võimas, võimas oli! Kokku mängisime 9 mängu.
Lisaks sellele sain seekord mängude ajal niii palju tappa kah, selline tunne oli pärast nagu 10 elevanti oleks mu peal tatsamas käinud, olgugi et mängin sellisel positsioonil, mis peaks kõige vähem peksa saama ja just kiiresti palliga minema jooksma. Midagi läks igaljuhul valesti selles osas, kündsin ise ninuli maad, sain kõrisse, niisama kaela või kõhtu korraliku puuka ja olin õhtuks nelja põlvega. Kõik mängijad panid seekord ikka algusest peale väga hullult meil, maadlust oli korralikult. Samas saigi ka ise neid piffe maha niidetud ja mitte vähe, see on nii kõva tunne lihtsalt, mängu sees tekib mingi viha või adrenaliinilaks jälle, mis kordagi isegi kõhklema ei pane. Ja kui jäädki ikka kolme plika alla korraga või saad kelleltki jalaga näkku vms, siis ei pane alguses seda valu tähelegi, vaid instinkt on ikka püsti ajada ja edasi joosta või roomata. Haha, ulme mäng on see ragbi igaljuhul ja ma täiega armastan seda! Tahaks niiväga edasi mängida veel ja veel, aga mul on tunne, et järka aasta jääb Hispaania tõttu küll täitsa vahele.
Ja üks hea kirjeldav tsitaat netiavarustest, pean tunnistama, et täitsa naudin seda kaklemist:
"There is almost nothing in our society besides rugby that allows women to be truly physically aggressive, to use our bodies in the same unselfconscious, unafraid, assertive way that men use theirs all the time."
Ühesõnaga mõlema päeva lõpuks oli meeeeletult kurnatud olla, ka vaimselt, kuid samas pidi oma uurimistööd veel kirjutama, mille tähtaeg aina lähenemas oli. See oli kohutav. Ega esmaspäevalgi välja puhata ei saanud, hommikuks kohe tööle minek. Liigutada loomulikult ei saanud, naerdagi oli valus ja iga liigutus võttis oigama küll ikka, aga õnneks ma polnud tööl ainus plika, kes terve nv mänginud oli :D Ja esmaspäeval oli jälle üks nende mingi 365st riigipühast, nii et rahvast käis meeeeletult palju, järjekord oli uksest välja, selline rabelemine käis terve päev. Tuli ka lõpuks see hitt ära, et ühele kliendile kiiruga "aitäh" ütlesin, ise ei saanud veel arugi kohe, miks ta küsivalt otsa jäi vaatama. Siis hakkasin naerma ja ütlesin ruttu diolch! mis tähendab seda sama walesi keeles. Mul pole seda varem juhtunud, kuna töö on küll koht, kus ma ainult inglise keeles mõtlen. Aga tol hetkel mul kummitas üks eestikeelne laul peas.
Kusjuures, kuigi walesi keel on täiesti, täiesti erinev inglise keelest, kõlab pigem nagu araabia keel, siis ma töö juures saan isegi aru juba, kui mult nt kala vms tellitakse, sest paljud kohalikud eelistavad esimesena ikka walesi keeles su poole pöörduda. Croeso i Cymru! Iawn!? Diolch yn fawr! Dau penfras. Dim problem!
Õhtul koju jõudes oli kurnatud ja väsinud päevi juba 3 täis tiksunud, uuel päeval ootas ees hispaania keele suuline eksam=)) Jõudsin väga pealiskaudselt 4 teemat 6st õppida, kuid teisipäeva hommikul tõmbasin loosiga ikka endale ühe nendest kahest teemast, mis mul täitsa puutumata jäid.... Nii et suht kõva tulemus tuleb sealt, täitsa piinlik oli seal. See selleks, oli vaja ruttu koju joosta, et kella kolmeks oma uurimistöö ära lõpetada ehk siis paari tunniga veel 700 sõna kirjutada! Wow, kõik ikka nii viimase minuti peale!
Igaljuhul nüüdseks sai mu 2. ülikooli aasta läbi, tähistasin seda shoppamise, šokolaadikoogi ja siidritega ning vaatasin näosaate finaali ära - ütleks, et üks parimaid ja humoorikamaid saateid, mida tehtud on! Ja võitja on, teadagi, juba ammu minu Eesti lemmik naine nr 2 olnud Lenna järel!
30 mai on tegelt üks eksam veel, mille järel ma suht otseses mõttes kohe siit minekut teen! 3 nädalat saab nüüd rahulikult töötada ja kursakatega möllata veel.
Lisaks sellele sain seekord mängude ajal niii palju tappa kah, selline tunne oli pärast nagu 10 elevanti oleks mu peal tatsamas käinud, olgugi et mängin sellisel positsioonil, mis peaks kõige vähem peksa saama ja just kiiresti palliga minema jooksma. Midagi läks igaljuhul valesti selles osas, kündsin ise ninuli maad, sain kõrisse, niisama kaela või kõhtu korraliku puuka ja olin õhtuks nelja põlvega. Kõik mängijad panid seekord ikka algusest peale väga hullult meil, maadlust oli korralikult. Samas saigi ka ise neid piffe maha niidetud ja mitte vähe, see on nii kõva tunne lihtsalt, mängu sees tekib mingi viha või adrenaliinilaks jälle, mis kordagi isegi kõhklema ei pane. Ja kui jäädki ikka kolme plika alla korraga või saad kelleltki jalaga näkku vms, siis ei pane alguses seda valu tähelegi, vaid instinkt on ikka püsti ajada ja edasi joosta või roomata. Haha, ulme mäng on see ragbi igaljuhul ja ma täiega armastan seda! Tahaks niiväga edasi mängida veel ja veel, aga mul on tunne, et järka aasta jääb Hispaania tõttu küll täitsa vahele.
Ja üks hea kirjeldav tsitaat netiavarustest, pean tunnistama, et täitsa naudin seda kaklemist:
"There is almost nothing in our society besides rugby that allows women to be truly physically aggressive, to use our bodies in the same unselfconscious, unafraid, assertive way that men use theirs all the time."
Ühesõnaga mõlema päeva lõpuks oli meeeeletult kurnatud olla, ka vaimselt, kuid samas pidi oma uurimistööd veel kirjutama, mille tähtaeg aina lähenemas oli. See oli kohutav. Ega esmaspäevalgi välja puhata ei saanud, hommikuks kohe tööle minek. Liigutada loomulikult ei saanud, naerdagi oli valus ja iga liigutus võttis oigama küll ikka, aga õnneks ma polnud tööl ainus plika, kes terve nv mänginud oli :D Ja esmaspäeval oli jälle üks nende mingi 365st riigipühast, nii et rahvast käis meeeeletult palju, järjekord oli uksest välja, selline rabelemine käis terve päev. Tuli ka lõpuks see hitt ära, et ühele kliendile kiiruga "aitäh" ütlesin, ise ei saanud veel arugi kohe, miks ta küsivalt otsa jäi vaatama. Siis hakkasin naerma ja ütlesin ruttu diolch! mis tähendab seda sama walesi keeles. Mul pole seda varem juhtunud, kuna töö on küll koht, kus ma ainult inglise keeles mõtlen. Aga tol hetkel mul kummitas üks eestikeelne laul peas.
Kusjuures, kuigi walesi keel on täiesti, täiesti erinev inglise keelest, kõlab pigem nagu araabia keel, siis ma töö juures saan isegi aru juba, kui mult nt kala vms tellitakse, sest paljud kohalikud eelistavad esimesena ikka walesi keeles su poole pöörduda. Croeso i Cymru! Iawn!? Diolch yn fawr! Dau penfras. Dim problem!
Õhtul koju jõudes oli kurnatud ja väsinud päevi juba 3 täis tiksunud, uuel päeval ootas ees hispaania keele suuline eksam=)) Jõudsin väga pealiskaudselt 4 teemat 6st õppida, kuid teisipäeva hommikul tõmbasin loosiga ikka endale ühe nendest kahest teemast, mis mul täitsa puutumata jäid.... Nii et suht kõva tulemus tuleb sealt, täitsa piinlik oli seal. See selleks, oli vaja ruttu koju joosta, et kella kolmeks oma uurimistöö ära lõpetada ehk siis paari tunniga veel 700 sõna kirjutada! Wow, kõik ikka nii viimase minuti peale!
Igaljuhul nüüdseks sai mu 2. ülikooli aasta läbi, tähistasin seda shoppamise, šokolaadikoogi ja siidritega ning vaatasin näosaate finaali ära - ütleks, et üks parimaid ja humoorikamaid saateid, mida tehtud on! Ja võitja on, teadagi, juba ammu minu Eesti lemmik naine nr 2 olnud Lenna järel!
30 mai on tegelt üks eksam veel, mille järel ma suht otseses mõttes kohe siit minekut teen! 3 nädalat saab nüüd rahulikult töötada ja kursakatega möllata veel.
 |
| Ar-mas-tan seda mänguuu! |
 |
| Täna oli väljas 20 kraadi küll, aga millegi pärast olin ma ikkagi pikkade pükstega.. Ok, mul polegi tegelt ilusat seelikut:D |
No comments:
Post a Comment