See kirjutamise värk ei suju enam eriti, nii palju uusi elamusi on peale tulnud, aga ma ei oska üldse väljendada end piisavalt, nii et lahmin nüüd niisama viimase kuu käimistest Rondasse, Gibraltarile ja Hiinasse - kellele miski huvi pakub.
Üldiselt olen siin niisama elu nautinud, käin loengutes, ratsutamas ja mõnel õhtul niisama väljas baarides. Vabariigi aastapäeval tuli mulle Priit külla, seega õhtusöögiks sain endale ühe piduliku võileiva, eks ikka musta leiva ja suitsuvorstiga. See oli päris kõva elamus. Priit tõi rutiini jälle vaheldust, jalutasime linnas rohkem ringi kohtades, kuhu ma isegi veel sattunud polnud, käisime restoranides jne. Siin on üks pitsarestoran, mis mulle ammu juba lemmikuks on saanud ja just viimati käies sain elu parima pitsanaudingu!
Üks väike väljasõit oli meil kah ammu plaanitud, rentisime Jerezist auto ja sõitsime Malaga provintsi Ronda nimelisse linna. See on siit umbes 1.5 h kaugusel mööda maalilist Andaluusia maastikku sõites. No tegemist on ise kah ühe maalilise linnaga, mis on kuulus oma linna läbiva kanjoni ja sildade poolest. Väärt külastamist, hästi ilus oli. Üleüldse ma tugevalt soovitan Andaluusiasse sattudes mereäärsetest kuurortidest ka sisemaale sõita, autorent on küllaltki mõistliku hinnaga ja need väiksed külad (märksõnaks ka Pueblos Blancos, kui kellelgi huvi) on nii armsad ja autentsed. Kasvõi Malaga ümbrus - sealne maastik, maamajad, tsitruse- ja oliiviistandused on imelised! Malagast saab suvehooajal rongiga ka Rondasse (ja ärge te jumalaeest taksoga Malaga lennujaama ja linna vahet sõitke - tiheda graafikuga käib ka ~10min sõitev rong, mille pilet on €1.75, märksõnaks Renfe Cercanias (Malaga) liin).
Tagasiteel käisime ka ühes pueblos blancos (valge küla) Zahara de la Sierras. See on mäenõlvale rajatud väikelinn, mille otsas mingi vana kindlus ka veel seisab, sinna oli arvatust suurem tegu üles ronida, aga vaated olid kenad ja linn ise kah kaunis oma kohalike restoranide ja baaridega, kitsate ja järskude tänavate ja sõbralike kohalikega.
Oli see vist kolmapäeva õhtul paar nädalat tagasi, kui me Priiduga avastasime, et neljap. õhtul on Gibraltaril Eesti koondise jalka mäng. Algul mõtlesime niisama, et oleks lahe minna ja nii lähedal ju, aga väga tõsiselt ei võtnud, sest sinna ja tagasi saada on suht keeruline ühistranspordiga, eriti kui mäng lõppeb õhtul hilja ja Priidul järka hommik tagasilend oli. Hästi igaks juhuks kirjutasin aga trip.ee foorumisse kuhugi Hispaania eestlaste teemasse, et ega keegi väga juhuslikult Jerezi kandist mängule ei sõida ja sinna ta jäigi.
Neljapäeval olin koolis, kui mulle helistaski üks eestlasest mees, kes on 14 aastat juba siin elanud (Jerezist 20 min rongisõidu kaugusel) ja pakkus meile küüti mängule!! Ka tema oli täiesti niisama üle pika aja tripi foorumit samal hommikul lugenud. Haarasime kohe võimalusest kinni ja üsna pea olimegi Gibraltari poole teel. Sõit sinna on vähemgi kui 1.5h. Õhtu oli väga tore, saime hea seltskonna ja veel uksest ukseni transpordigi :)
Reede hommikul saatsin Priidu Sevilla rongile ja õhtul läksin ise Malaga rongile, sest ees ootas iga-aastane Egiptuse reis, mille sihtkohaks seekord oli HIINA!
Kui lennuk Helsingist Hong Kongi väljus laupäeva õhtul kell 23, siis mina pidin teele asuma juba reede õhtul kell 19 :) Rongiga Jerez - Dos Hermanas - Malaga, öö Malagas, hommikul lend Helsingisse, kohale jõudsin umbes 4 ajal, kui ülejäänud reisiseltskond polnud veel Põlvastki liikuma hakanud.
Mul ei olnudki suurt midagi selle vastu, et pool päeva Helsingis ülejäänusid oodata (nemad saabusid Tallinnast alles kell 10 vist), sest Helsingi=Kodu ja süüa sai ka kõike kodust, millest ma jälle liigselt erutatud olin. Ootasin siis üksinda teisi, kell oli juba 8 paiku, kui sain Finnairilt sõnumi, et meie lend Hong Kongi on korralikult edasi lükatud ja uus väljumine on hommikul kell 8. Natuke kahju oli, et meil terve päev Hong Kongis raisku läks, aga samas Helsingi vastu pole mul ka kunagi midagi olnud ja süüa sai veelgi rohkem - nüüd juba Finnairi kulul. Läksin siis hotelli ja jäin põlvakaid ootama.
Hong Kong oli väga võimas ja ilus, ümber linna olid rohelised mäed, mis sellele betoonist ja klaasist linnale kontrasti andsid. Sealt mägede otsast avanes ka vinge vaade linnale. Ma tahaks sinna tagasi minna ainuüksi selle pärast, et sama vaadet öösel näha. Meie hotellituba oli 18. korrusel ja sealt kõrgelt koridorist avanes ka üli võimas vaade üle vee (see on saartele ehitatud) öisetes tuledes olevatele pilvelõhkujatele. Ma olin nii vaimustuses sellest, et tõesti suu vajus ammuli, pole kunagi midagi sellist näinud. Üleüldse oli mul terve reisi aja tunne, nagu oleksin esimest korda välismaale sattunud, aga eks ta natuke tõene olegi.
Hong Kongist sõitsime mingipäev rongiga paari tunni kaugusele Guangzhou linna, seal olime ühe öö ja hommikul lendasime Shanghaisse. Mul polegi sõnu Shanghai jaoks, see oli kõige lahedam koht, kus ma käinud olen ja nii omanäoline. Üleüldse oli hämmastav kui erinevad kõik need Hiina suurlinnad olid. Jõeäärne promenaad pakkus elamusi nii päeval kui õhtul. Päeval oli kõik paksu sudu sees, öösel oli jällegi need tuledes kõrghooned paras vaatamisväärsus. Finantskeskus koos Hiina kahe kõrgeima pilvelõhkujaga olid nagu omaette maailm, seal liikus hoopis teine rahvas ringi. Üle linna oli palju kõrvuti väga vana ja traditsioonilist, aga samas uut, kõrget ja uhket.
Mind hämmastas see, kuidas kohalikud igal pool meist pilti tahtsid teha. Ma olin sellest varem kuulnud, aga ei uskunud, et see nii hull on, seal peaks ju piisavalt valgeid turiste ringi liikuma. Aga jah, paljud küsisid koos pilti teha, paljud tegid omaarust salaja, paljud tegid lihtsalt nahaalselt sulle selga ronides või kaamerat näkku toppides, koguaeg jäädi järele vaatama, näidati näpuga jne. Ja seda kõigis linnades, kus käisime. Shanghai ümbruses käisime ka väikestes ja vaiksetes (no nii 5-10 miljoni elanikega) linnades siidi tehast vaatamas ja nägi ka muid traditsioonilisemaid asju. Mingit keisri aiad, Hiina Veneetsia linn nagu seda kutsuti jne.
Shanghaist sõitsime öise rongiga Pekingisse. Rongisõit oli 15 tundi, aga möödus väga kiiresti, sest ühest vagunist oli kogemata eestlaste läbuvagun saanud ja pidu jätkus kauemakski. Ülejäänud aja magasime kupeedes ja juba oligi hommik.
Peking jättis kõigist kohtadest kõige leigema mulje, sinna tagasi ei viitsiks enam minna. Hääküll, nägi ära kohustuslikud Taevase Rahu Väljaku ja Keelatud Linna, oli põnev. Seal oli rohkem traditsioonilist ja vana, mis olid ilusad, aga samas palju rohkem oli kommunismi jooni, mis muutis kogu linna minu jaoks.. venekaks. Kuidagi armetum ja räpasem oli kõik. Inimesed samuti. Pekingi lähedal käisime muidugi Hiina müüril kah! See oli väiksem kui ma arvasin, aga saingi teada, et selle kõrgus ja laius ongi erinevatel lõikudel erinev.
Hiinaga seoses on väga tähtis ka söök ju! Kõik päevad, mis me seal olime, sai hommikust õhtuni kõikvõimalikku hiina sööki! See oli mu lemmik osa ilmselgelt :D Kusjuures õhtuti perega ehk siis 7 inimesega väljas söömas käies läks iga kord kokku 40-50 eurot ja me tellisime laua ikka täis iga kord. Lauda tuuakse kõik suurte portsutena, kus kõik ise endale ette tõstavad. Ühesõnaga väga odav on seal väljas süüa. Käisime enamasti vägagi kohalikes restodes. Inglise keelt ei räägi seal pmst mitte keegi. Aga õnneks igas restos sai terve resto peale ikka 1 inimene leitud, kes kolme sõna teadis ja mul oli telefonis inglise-hiina sõnastik kah, mille abil sai end väljendada. Paljudes kohtades olid menüüd piltidega kah, kusjuures just kohalike restodes. Ma mäletan kui mu hiinlastest korterikaaslased ütlesid kunagi, et välismaa hiina restoranide söök ei kõlba kuhugi, siis nüüd sain ma aru küll, mida nad silmas pidasid. See on ikka väga erinev sellest, millega me Euroopas harjunud oleme. Ma olen UKs paljudes eirnevates (no eriti take-awayd) käinud, mul oli Aberis maja eeski üks hiinakas, mille püsiklient ma olin, minu jaoks on nad kõikk suht samad olnud, Jerezi omad samuti. Aga Hiinas oli erinev jah. Ega ma ei saagi enam kunagi Euroopas vist sama pilguga seda süüa. Aga hea on ta mõlemal pool.
Ja hämmastav, kuidas mu pea keeltega töötab - kui ma siin olles soome keelt Maryga üritan rääkida vahepeal, on mul lausa raske sõnu välja öelda, no ei tule kuidagi, kõik muud keeled tulevad enne peale. Aga piisas mul ainult 2 päeva Soomes ja ühe otsa peale kokku 14 tundi Finnairi lennukis vägagi jutukate soomlastega olla, kui mul see jälle palju ladusamalt tuli ja siis ei suutnud ma enam hispaania keeles midagi mõelda. No igaljuhul Hiinast tagasi tulles nii Soomes kui Hispaanias oli küll selline tunne, nagu mõlemas riigis oleks minu emakeel, tõeline mõnu ikka, kui millestki aru saad üle pika aja.
Ja tagasi tulles kui Põlva rahvas kodus voodis juba oli, maandusin mina alles Malagas ning koju Jerezisse sain alles järgmise päeva õhtul kell 6.
Üldiselt olen siin niisama elu nautinud, käin loengutes, ratsutamas ja mõnel õhtul niisama väljas baarides. Vabariigi aastapäeval tuli mulle Priit külla, seega õhtusöögiks sain endale ühe piduliku võileiva, eks ikka musta leiva ja suitsuvorstiga. See oli päris kõva elamus. Priit tõi rutiini jälle vaheldust, jalutasime linnas rohkem ringi kohtades, kuhu ma isegi veel sattunud polnud, käisime restoranides jne. Siin on üks pitsarestoran, mis mulle ammu juba lemmikuks on saanud ja just viimati käies sain elu parima pitsanaudingu!
 |
| Just nii võib siin kohalik rahvas kasvõi iga õhtuväljas käia. Tellitud on siin ainult juust ja 2 jooki, minu jaoks linna parimad tinto veranod, mis on minu enda majas allolevas baaris. Baari töötajad viskavad iga päev käppa ja kutsuvad sisse, kui mööda lähen. Ja sellistes baarides on tapad joogiga tasuta kaasas (siin näiteks oliivid ja need kõrsikutaolised asjad - picos). |
Üks väike väljasõit oli meil kah ammu plaanitud, rentisime Jerezist auto ja sõitsime Malaga provintsi Ronda nimelisse linna. See on siit umbes 1.5 h kaugusel mööda maalilist Andaluusia maastikku sõites. No tegemist on ise kah ühe maalilise linnaga, mis on kuulus oma linna läbiva kanjoni ja sildade poolest. Väärt külastamist, hästi ilus oli. Üleüldse ma tugevalt soovitan Andaluusiasse sattudes mereäärsetest kuurortidest ka sisemaale sõita, autorent on küllaltki mõistliku hinnaga ja need väiksed külad (märksõnaks ka Pueblos Blancos, kui kellelgi huvi) on nii armsad ja autentsed. Kasvõi Malaga ümbrus - sealne maastik, maamajad, tsitruse- ja oliiviistandused on imelised! Malagast saab suvehooajal rongiga ka Rondasse (ja ärge te jumalaeest taksoga Malaga lennujaama ja linna vahet sõitke - tiheda graafikuga käib ka ~10min sõitev rong, mille pilet on €1.75, märksõnaks Renfe Cercanias (Malaga) liin).
Tagasiteel käisime ka ühes pueblos blancos (valge küla) Zahara de la Sierras. See on mäenõlvale rajatud väikelinn, mille otsas mingi vana kindlus ka veel seisab, sinna oli arvatust suurem tegu üles ronida, aga vaated olid kenad ja linn ise kah kaunis oma kohalike restoranide ja baaridega, kitsate ja järskude tänavate ja sõbralike kohalikega.
 |
| Ronda |
 |
| Zahara de la Sierra |
Neljapäeval olin koolis, kui mulle helistaski üks eestlasest mees, kes on 14 aastat juba siin elanud (Jerezist 20 min rongisõidu kaugusel) ja pakkus meile küüti mängule!! Ka tema oli täiesti niisama üle pika aja tripi foorumit samal hommikul lugenud. Haarasime kohe võimalusest kinni ja üsna pea olimegi Gibraltari poole teel. Sõit sinna on vähemgi kui 1.5h. Õhtu oli väga tore, saime hea seltskonna ja veel uksest ukseni transpordigi :)
Reede hommikul saatsin Priidu Sevilla rongile ja õhtul läksin ise Malaga rongile, sest ees ootas iga-aastane Egiptuse reis, mille sihtkohaks seekord oli HIINA!
Kui lennuk Helsingist Hong Kongi väljus laupäeva õhtul kell 23, siis mina pidin teele asuma juba reede õhtul kell 19 :) Rongiga Jerez - Dos Hermanas - Malaga, öö Malagas, hommikul lend Helsingisse, kohale jõudsin umbes 4 ajal, kui ülejäänud reisiseltskond polnud veel Põlvastki liikuma hakanud.
Mul ei olnudki suurt midagi selle vastu, et pool päeva Helsingis ülejäänusid oodata (nemad saabusid Tallinnast alles kell 10 vist), sest Helsingi=Kodu ja süüa sai ka kõike kodust, millest ma jälle liigselt erutatud olin. Ootasin siis üksinda teisi, kell oli juba 8 paiku, kui sain Finnairilt sõnumi, et meie lend Hong Kongi on korralikult edasi lükatud ja uus väljumine on hommikul kell 8. Natuke kahju oli, et meil terve päev Hong Kongis raisku läks, aga samas Helsingi vastu pole mul ka kunagi midagi olnud ja süüa sai veelgi rohkem - nüüd juba Finnairi kulul. Läksin siis hotelli ja jäin põlvakaid ootama.
Hong Kong oli väga võimas ja ilus, ümber linna olid rohelised mäed, mis sellele betoonist ja klaasist linnale kontrasti andsid. Sealt mägede otsast avanes ka vinge vaade linnale. Ma tahaks sinna tagasi minna ainuüksi selle pärast, et sama vaadet öösel näha. Meie hotellituba oli 18. korrusel ja sealt kõrgelt koridorist avanes ka üli võimas vaade üle vee (see on saartele ehitatud) öisetes tuledes olevatele pilvelõhkujatele. Ma olin nii vaimustuses sellest, et tõesti suu vajus ammuli, pole kunagi midagi sellist näinud. Üleüldse oli mul terve reisi aja tunne, nagu oleksin esimest korda välismaale sattunud, aga eks ta natuke tõene olegi.
Hong Kongist sõitsime mingipäev rongiga paari tunni kaugusele Guangzhou linna, seal olime ühe öö ja hommikul lendasime Shanghaisse. Mul polegi sõnu Shanghai jaoks, see oli kõige lahedam koht, kus ma käinud olen ja nii omanäoline. Üleüldse oli hämmastav kui erinevad kõik need Hiina suurlinnad olid. Jõeäärne promenaad pakkus elamusi nii päeval kui õhtul. Päeval oli kõik paksu sudu sees, öösel oli jällegi need tuledes kõrghooned paras vaatamisväärsus. Finantskeskus koos Hiina kahe kõrgeima pilvelõhkujaga olid nagu omaette maailm, seal liikus hoopis teine rahvas ringi. Üle linna oli palju kõrvuti väga vana ja traditsioonilist, aga samas uut, kõrget ja uhket.
 |
| Mask ikka niisama naljapärast:D |
Mind hämmastas see, kuidas kohalikud igal pool meist pilti tahtsid teha. Ma olin sellest varem kuulnud, aga ei uskunud, et see nii hull on, seal peaks ju piisavalt valgeid turiste ringi liikuma. Aga jah, paljud küsisid koos pilti teha, paljud tegid omaarust salaja, paljud tegid lihtsalt nahaalselt sulle selga ronides või kaamerat näkku toppides, koguaeg jäädi järele vaatama, näidati näpuga jne. Ja seda kõigis linnades, kus käisime. Shanghai ümbruses käisime ka väikestes ja vaiksetes (no nii 5-10 miljoni elanikega) linnades siidi tehast vaatamas ja nägi ka muid traditsioonilisemaid asju. Mingit keisri aiad, Hiina Veneetsia linn nagu seda kutsuti jne.
Shanghaist sõitsime öise rongiga Pekingisse. Rongisõit oli 15 tundi, aga möödus väga kiiresti, sest ühest vagunist oli kogemata eestlaste läbuvagun saanud ja pidu jätkus kauemakski. Ülejäänud aja magasime kupeedes ja juba oligi hommik.
Peking jättis kõigist kohtadest kõige leigema mulje, sinna tagasi ei viitsiks enam minna. Hääküll, nägi ära kohustuslikud Taevase Rahu Väljaku ja Keelatud Linna, oli põnev. Seal oli rohkem traditsioonilist ja vana, mis olid ilusad, aga samas palju rohkem oli kommunismi jooni, mis muutis kogu linna minu jaoks.. venekaks. Kuidagi armetum ja räpasem oli kõik. Inimesed samuti. Pekingi lähedal käisime muidugi Hiina müüril kah! See oli väiksem kui ma arvasin, aga saingi teada, et selle kõrgus ja laius ongi erinevatel lõikudel erinev.
Hiinaga seoses on väga tähtis ka söök ju! Kõik päevad, mis me seal olime, sai hommikust õhtuni kõikvõimalikku hiina sööki! See oli mu lemmik osa ilmselgelt :D Kusjuures õhtuti perega ehk siis 7 inimesega väljas söömas käies läks iga kord kokku 40-50 eurot ja me tellisime laua ikka täis iga kord. Lauda tuuakse kõik suurte portsutena, kus kõik ise endale ette tõstavad. Ühesõnaga väga odav on seal väljas süüa. Käisime enamasti vägagi kohalikes restodes. Inglise keelt ei räägi seal pmst mitte keegi. Aga õnneks igas restos sai terve resto peale ikka 1 inimene leitud, kes kolme sõna teadis ja mul oli telefonis inglise-hiina sõnastik kah, mille abil sai end väljendada. Paljudes kohtades olid menüüd piltidega kah, kusjuures just kohalike restodes. Ma mäletan kui mu hiinlastest korterikaaslased ütlesid kunagi, et välismaa hiina restoranide söök ei kõlba kuhugi, siis nüüd sain ma aru küll, mida nad silmas pidasid. See on ikka väga erinev sellest, millega me Euroopas harjunud oleme. Ma olen UKs paljudes eirnevates (no eriti take-awayd) käinud, mul oli Aberis maja eeski üks hiinakas, mille püsiklient ma olin, minu jaoks on nad kõikk suht samad olnud, Jerezi omad samuti. Aga Hiinas oli erinev jah. Ega ma ei saagi enam kunagi Euroopas vist sama pilguga seda süüa. Aga hea on ta mõlemal pool.
Ja hämmastav, kuidas mu pea keeltega töötab - kui ma siin olles soome keelt Maryga üritan rääkida vahepeal, on mul lausa raske sõnu välja öelda, no ei tule kuidagi, kõik muud keeled tulevad enne peale. Aga piisas mul ainult 2 päeva Soomes ja ühe otsa peale kokku 14 tundi Finnairi lennukis vägagi jutukate soomlastega olla, kui mul see jälle palju ladusamalt tuli ja siis ei suutnud ma enam hispaania keeles midagi mõelda. No igaljuhul Hiinast tagasi tulles nii Soomes kui Hispaanias oli küll selline tunne, nagu mõlemas riigis oleks minu emakeel, tõeline mõnu ikka, kui millestki aru saad üle pika aja.
Ja tagasi tulles kui Põlva rahvas kodus voodis juba oli, maandusin mina alles Malagas ning koju Jerezisse sain alles järgmise päeva õhtul kell 6.
No comments:
Post a Comment